Tere,
Olen mures oma 10a poja õppimise pärast- ta on üsna loru olnud kogu kooliaja, ikka on tulnud temaga õhtuti istuda, et ta oma õppetükid tehtud saaks. Rumal või konfliktne ta ei ole, õpetajate (endise ja praeguse) jutu järgi laia silmaringiga, pigem hajameelne.
Sel aastal me kolisime ja ta vahetas ka kooli, kodu lähedal asub paraku üks kõva tasemega võõrkeele süvaõppega kool. Laps sai sinna sisse, kuigi ma sellesse võimalusse eriti ei uskunud. Isegi võõrkeele sisseastumiseksami tegi ära, kuigi teised olid selleks ajaks juba 2 aastat süvendatult asja õppinud.
Muude ainete hinded on tal enam-vähem korras, aga just on probleem selle võõrkeelega. Esimese veerandi jooksul üritasin korduvalt õpetajaga kontakti saada, kuid tulutult. Sel veerandil sai abikaasa lõpuks võõrkeeleõpetaja jutule. Õpetaja oli meie peale nördinud, et me teda oma kontaktandmetega pommitanud oleme ja oodanud et tema meiega ühendust võtaks. Ning tegi selgeks et poeg ei vasta mitte mingil juhul kooli tingimustele ja et nii meie poeg kui ka meie vanematena oleme läbi kukkunud... Kusjuures sama õpetaja võttis sisseastumisel võõrkeele eksami vastu.
Mind häirib selline vahejuhtum. Õpetaja sarjab meie poega klassi ees selle eest et meie tema õppimise pärast muretseme. Poeg kurdab et selle võõrkeelerühma lapsed kus tema käib, pilkavad teda. Samuti on tal igal hommikul, kui on oodata võõrkeeletundi, kõht lahti ja ta jääb lisaks kõigele veel ka kooli hiljaks.
Minul on tunne, et oleme surnud ringis. Ja ma ei oska mitte midagi ei oma poja suhtes ega olukorra parandamise osas ette võtta
Lapsega oleme rääkinud, palunud tal ekstra korralikult võõrkeelt õppida- kõige esimese asjana sellega tegeleda jne. Aga ikka on kas esitamata tööd või 2-d kirjas.
Mida teha?
Päris keeruline on poega aidata, kui õpetaja suhtumised ja võtted on sellised nagu kirjeldate. Kindalasti vajab poiss tuge ja pingelisele olukorrale, mis omakorda juba tervisele mõjub, lahendust.
Kui vestlus õpetajaga ei too mõistmist, vaid pigem halvustamist, siis objektiivsuse huvides tasuks kaaluda ka arutelu juurde veel kedagi, nt klassijuhata, õppealajuhataja või koolipsühholoog.
Kindlasti ei ole õigustust lapse solvamisele, alandamisele ning seda veel klassi ees, kaasates ka teisi õpilasi. Oluline oleks kuulda koolipoolseid seisukohti (nt õppealajuhatajalt) lapsevanema õiguste kohta saada infot e-koolist, tunda muret lapse õpitulemuste või enesetunde üle koolis. Kas tõesti jagavad ka teised õpetajad selliseid arusaamu nagu kirjeldate?
Oluline on saada võõrkeele õpetajalt konkreetset ja sisulist tagasidet, mida laps peaks eelkõige seda ainet õppides arendama, millele tähelepanu pöörama, st selgeid konkreetseid juhtnööre, mitte hinnanguid lapse enese kohta. Mis kasu on lapsel ütlemisest kui sa nii edasi lased jms. või hurjutamine, mine sinna tagasi kust tulid, see mõjub vaid pärssivalt nii õpihuvi kui ka enesehinnangule.
Julgustage ka poega enda eest seisma, vajadusel üle küsima, kui ei saa aru, leidma üles need oskused, mis hästi välja tulevad. Leidke viise tunnustuseks, positiivsete tulemuste märkamiseks. Ta vajab seda kindlasti nii kodus kui koolis. Samuti sõpru klassis, kes ei lähe kaasa tema halvustamisega.