Kool on kestnud nüüdseks vaid nädala ja juba olen ma mures oma 7 aastase koolijütsi pärast, kes läks esimesse klassi.
Tegemist on poisiga, kes muidu ka väga hajameelne, mis puudutab mingite ülesannete täitmist (riiete vahetamine, asjade koristamine, söömine) kuid nüüd, kus ta käib koolis, on asi juba nö süvenenud. Eile jalutas koolist koju vahetusjalatsitega. Ok, see polnud katastroof ja ma ei olnud pahane sellepeale, sest ta sai ise ka aru, et see juhtus kogemata. Aga mis puudutab õppimisse, siis olen küll pisut mures. Mure seisneb selles, et ta ei märgi päevikusse kõike üles, mis õppida jääb. Meil on küll e-kool aga kuna meil ei ole kodus internetti, ei ole mul võimalik õhtul üle kontrollida, mis õppida jäi. Täna hommikul vaatasin ja avastasin, et õppida jäid asjad, millest ta ei rääkinud poolt sõnagi.
Mida peaks tegema? Rääkima õpetajatega? Või lasta tal saada nö omad vitsad, et kui läheb õppimata kooli, saab märkuse ja järgmine kord jääb meelde? Ma ei usu eriti viimast varianti...Aga mures olen siiski. Ehk saan siit mingit head nõu, oleksin tänulik
Kindlasti soovitaks kodutööde märkimise osas õpetajaga rääkida. Esimestes klassides vajavad paljud lapsed kodutööde üleskirjutamisel järelkontrolli. Kui kodused tööd jäävad päevikusse märkimata võib see käivitada õnnetu ahela: kodused tööd jäävad tegemata noomitus/halb hinne koolis halvenevad suhted eakaaslaste ja/või õpetajaga - tõrge koolimineku osas vms.
Eks septembri kuus ole igas vanuseastmes kooliminevatel lastel palju elevust. Uued ja vanad sõbrad, õpetajad, klassiruumid jne Kuna tegemist on esimese klassi lapsega siis seda enam on väga palju uut ümberringi. See kõik on ühtepidi köitev, huvitav lapse jaoks aga ka väga väsitav. Uued inimesed, ruumid ja elurütm koolipäev lapse jaoks on ülimalt stimulatsioonirikas. Uue situatsiooniga kohanemine võtab aega. Tähelepanu, eriti selles eas, on eriti väsiv. Nii võibki juhtuda, et suures jutuhoos uute sõpradega ei märgatagi kui on vahetusjalatsites koju kepsutatud. Kui koolis käimine muutub enam harjumuspäraseks ja rutiinsemaks võib loota, et ka koduste ülesannete ülesmärkimine saab harjumuspäraseks tegevuseks.
