Tere
III klassi tüdruk jõudis täna näiteks koolist kell 13, õppima hakkas ta kell 14 (vahepeal sõi, vahetas riided ja puhkas natuke); kodutööd said valmis, kui kell oli 21 läbi. See tähendab, et ta õppis üle 7 tunni ehk terve oma koolist ülejäänud päeva kuni magamaminekuni. (Viimast ei saa ka hiljemaks jätta, muidu on need hommikud ikka üsna rasked.) Sõpradega mängida ei saanud, tõsi, vahepeal vaatas ETV lastesaadet, kuid ehk tulnuks see tänagi lindistada, nagu vahel oleme teinud - vaatab siis, kui õpitud. Samas on ta sarnase kodutöö teinekord ära teinud paari tunniga, see pole võimatu! Siiski on palju, ja tundub, et üha sagedamini päevi, mis sarnanevad tänasele. Vahel isegi ilma lastesaateta, mis tal teinekord õnneks(?) meelest läheb. Kui ta 3-4 tunniga õpitud saab, on ikka superpäev, ja selle aegluse pärast pole me teda ka kuhugi ringi pannud.
Paradoks on selles, et tal on üsna hea pea, korrutab ja jagab peast nagu pohli, probleemiks pole ei matemaatika ega keeled, küll teeb ta lohakusevigu, jätab midagi vahele või ülesande korralikult läbi lugemata - hajameelsus ilmselt. Sellepärast oleme peale õppimist alati üle kontrollinud ja lasknud teha vigade paranduse, see kuulub õppimise aja sisse. Täna oli seda u. tund aega, sh. vigade paranduse vigade parandus  (eks ta oli juba väsinud).
Tundub, et see, et me kontrollime, muudab teda lohakamaks ja vastutustundetumaks, kuid üldiselt ju ikka soovitatakse lapse õppimine üle vaadata? (Õigeid vastuseid me talle ei ütle, lihtsalt näitame veakohad kätte.)
Ei saa öelda, et me ka õppimise ajal huvi ei tunneks, tõsi, vahel ma paar esimest tundi siiski loodan asjade heale arengule, sest mõnikord ju lähebki hästi. Ja minul on ka muud teha, kui päev otsa III klassis käia...Teinekord aga, kui tundub, et ei kulge, käin iga veerand tunni tagant huvi tundmas, kuidas läheb, ja mis ta vahepeal teinud on (vahel ei ridagi)... Samas see viimane variant tundub pisut maniakaalne (teeme siis, kui kubjas tuleb), nagu ka variant "meie hakkame nüüd emmega matemaatikat lahendama, eesti keel sai meil juba valmis" - mis vist mõnel pool peamine viis kodutöid teha?
Ta ise räägib, et ta ei saa midagi parata, et ta mõtted lähevad muudele asjadele. Keskendumisraskused siis. Vahel ta vaatavat aknast välja ja unistavat, täna olla pildiraamatut vaadanud vahepeal. Tal on oma tuba, sest 2 tuba meil ainult ongi, ja teises käib ülejäänud elutegevus, siin on telekas ja meie voodid jpm. Tundus loogiline, et laps õpib oma toas. Muidugi on kiusatuseks ka mänguasjad, kuid kuidas neid lapse toast eemaldada? Käin ikka kiikamas, ja ei ütleks, et need on peamine kurja juur. Ta tuba on poolavatud (uks on enamasti lahti), nii et suurt mürtsu ta ilma meie kuulmata ei saa teha. Ka arvuti sissepanemisest õppimise ajal on ta loobunud, kuna teab, et jääb kohe vahele. Ega tal viimasel ajal selle kasutamiseks eriti aega jäägi...
Keskendumisraskuste põhjuseks pole ilmselt telekas, sest meil ei vaadata seda ülemäära palju, mina ei vaata pea üldse, ja lapse telekavaatamist olen ka teadlikult suunanud üsna tagasihoidlikuks. Isa ikka vaatab vahel, see on ka üks põhjus, miks ma pole toonud teda ettetuppa õppima. Teine põhjus on see, et kardan - äkki kaob viimane iseseisvus ja vastutus - inimene teeb vaid siis midagi, kui valvatakse, kasvab ainult käsutäitjaks. Mõned kogemused nagu näitaks, et siin läheb tal rutem, äkki kardan valesti?
Teine variant, mida olen kaalunud, et oleme ikka liiga võtnud õppimise oma asjaks - laseks tal endal vastutada ja ei kontrollikski. Ja ise teab, kas ja kuidas tal õpitud on (eks see kipu ka unuma, kui sõbrad ukse taga - kui meie ei esita suunavaid küsimusi...). Oleme seda temaga arutanud, kuid ta vist ei teadvusta variandi tõsidust. Kui ikka saab oma kõverikud ehmatused kätte, äkki tunneb, et koolis ei käi mitte emme vaid ikka ta ise...Võibolla mõjutab see ka keskendumist?
Oluline iva, mille unustasin enne mainida, on ju see, et tema jaoks on head hinded seni tähtsad olnud. Ja ta aktsepteerib ka seda, et enne sõpradega mängida ei saa, kui õppimine on tehtud - ja kui saab valmis mõistliku ajaga, siis pole ka probleemi. Sageli aga see ikkagi ei pane teda end piisavalt mobiliseerima. Sõpradega mängimine on tema jaoks oluline, õhtul ta ikka kurdab, kui kurb, et ta täna ei jõudnud jälle mängima. Aidata ma aga ei oska. Oleme asja arutanud, vahel enesehaletsushoos ta teatab, et ta ongi ju selliseks aeglaseks loodud. See ehmatab natuke, sest mina olen teadlikult ja täiesti veendunult sellist fatalistlikku retoorikat vältinud. Praegu ma ei tea, kas võtta seda päev otsa õppimist loomulikult, või muuta midagi. Aga mida?
|
