12a tüdruk kurdab, et teda kiusatakse koolis, narritakse ja noritakse. Päris mitmel korrral on ära võetud vahetusjalatsid ja visatud prügikasti, lõhutud katki asju ja jalatseid. Soditud päevikut ja varastatud ära kleepsualbum.
Õpetaja probleemi ei näe, kiidab vaid et hea rahulik laps, ei sega tundi ja ei torgi teisi.
Tüdruk ise kohaneb raskesti ja on tagasihoidlik. Klassis suhtleb pigem teiste nö tõrjututega.
Laps enam kooli minna ei taha, on endassetõmbunud, kergesti ärrituv ja pisarad lihtsad tulema.
Õppeedukus ei ole siiani õnneks veel kannatanud, kuid kardan et tagasilöök võib tulla ka sinna.
Mismoodi last toetada, upitada?
Hea, et võtate teemat tõsiselt ja proovite midagi ette võtta. Kuigi jah, garantiid ju pole, et olukord laheneks. Olen nõus eelkirjutajaga, et oluline on midagi teha, sekkuda, mitte olla nõutult leppija rollis. Ka tütar vajab kogemust ja tuge, et enda eest seista ning seda saate praegu eeskujuna näidata.
Kui õpetaja ei mõistnud mure tõsidust, siis tuleb vajadusel probleemi tõstatamist korrata. See, et laps on rahulik ja õppimine laabub, on tema jaoks kahtlemata hea ja oluline, kuid see polnudki ju antud juhul teema. Praegu näib, et Teie muret eirati. Veenduge, et õpetajani jõuab see, et laps tunneb end koolis väga halvasti ja tema suhtes on korraldatud korduvalt lubamatuid intsitente, kahjustatud nii enesetunnet, rikutud asju jne. ning Te ei kavatse sellega leppida. Väljendage kindlameelselt, et ootate kooli poolt koostööd selles, et kiusamist ära hoida. Rõhuge just koostöö peale ja vältige õpetaja süüdistamist. Uurige, kas koolis on psühholoog või sotsiaalpedagoog, kaasake ka nemad.
Ja lõpuks jääb ju tõesti ka see variant, mida eelkirjutaja kasutas, st noorsoopolitsei.
Vahel võib aidata ka kiusajatega rääkimine, neile on ka see sõnum oluline, et nende tegu on märgatud, neid jälgitakse. Nad peavad teadma, et nad ei saa kontrollimatult jätkata seniseid tegusid.
Niisiis oluline on sekkuda ja nii kaua kuni olukord muutub ja asjaosalised on korrale kutsutud.
Ka tütrega arutlege, mida ta võiks proovida teisiti teha, julgustada teda end väljendama, enesekaitseks välja astuma, ütlema midagi, peaasi, et ta ei näitaks nõustumist, et temaga võib nii käituda. Ka ülereageerimine ei ole mõistlik, nt teha tagasi, ületada piire ja saada ise süüdlaseks. Samuti vajab tütar eakaaslaste hulgas sõpru ja toetajaid, kõige raskem on talle see, kui ta jääb oma murega koolis üksi.
Igal juhul soovin Teile edu ja jätkuvat initsiatiivi, meelekindlust ja eneseusku ka tütrele.
