Puutun oma töös aegajalt kokku teemaga, kus lapsevanem soovib, et ma tema küljes nutva lapse vägisi ära rebiksin ja rühmatuppa viiksin. Kui ma sellega ei nõustunud, sain süüdistuste laviini osaliseks, et teised kasvatajad teevad ka nii ja laps rahuneb pärast ruttu. Mina sellist rebimist õigeks ei pea, kuid minu püüded selgitada, põrkuvad nagu pallid seinalt tagasi. Mida teha?
Arusaadavalt tekitab see pettumust, kui püüate toimida parimal moel ja lapse huvides, kuid saate seepeale hoopis vanemalt süüdistusi kuulda. Seejuures olete jätkuvalt mures ja nõutu, kuidas oleks hea toimida.
Paljudele lastele on raske hommikuti emast või isast lahkuda, eriti alguses, lasteaiaga kohanemise ajal. See on keeruline ja emotsionaalselt kurnav ka vanema jaoks, kes samal ajal tööle kiirustab. Ilmselt loodabki ema sel hetkel, et kasvataja aitab hädast välja. Niisiis, emal on mure ja probleem, millele loodab kasvatajale suunata ning seejuures on probleem ka lapsel, kellele on hommikud kurvaks katsumuseks.
Tahan toetada eelkirjutaja arusaama, et tasapisi harjutamine võtab küll aega, kuid tulemus on seda väärt. On ju parim, kui laps tunneb end turvaliselt ja on rahul. Sel juhul tunneb ta ka rõõmu uuest ümbrusest ja tegevustest, teistest lastest ja suhetest ning kõik see aitab kaasa tema igakülgsele arengule. Mida väiksem laps, seda raskemini ta talub emast lahusolekut. Paljudele lastele on abiks see, kui ema või keegi teine lähedane inimene on temaga mõnda aega koos ja aitab tal tutvuda uue kohaga, teiste lastega, kasvatajatega ja kogu sealase korraldusega, mida ja kuidas tehakse, kus asjad käivad, mida tohib, mida mitte jne. Tegelikult on see lapsele ju üks väga suur elumuutus ning kõige raskem on tal taluda ikkagi seda, kui ta peaks kõigega toime tulema üksi, ilma lähedasteta.
Kahetsusväärselt palju on neid vanemaid, kes usuvad, et parim viis on last nö ära petta, salaja minema hiilida või koguni valed appi võtta. Kõigest sellest saab alguse usaldamatus ja ebakindlustunne.
Kui siiski laps on sunnitud oma mahajäetusetunde ja igatsusega üksi toime tulema, kui temalt oodatakse negatiivsete emotsioonide mittenäitamist või saab koguni riielda, kui näiteks nutab ja ema juurde nõuab, siis tagajärjeks on sageli kas endassetõmbumine või agressiivsus ning vähene empaatiatunne.
Kokkuvõtlikult - laps vajab aega uuega kohanemiseks, vajadusel lähedase inimese juuresolekut, mõistmist, tunnete aktsepteerimist, tagasisidet (sh ka kasvatajalt) oma tegemistele ja ka tunnetele (parim sel juhul on aktiivne kuulamine ja tunnete peegeldamine), lihtsaid ja tõeseid vastuseid oma küsimustele (nt kuhu ema läheb, millal tuleb jms. ).
Kui ema on juba teema üles võtnud ja näib, et sellega ka omavaheline pahandus tekkinud, siis üks võimalus oleks pakkuda arutelu selle üle, millised on teie vastastikused arusaamad ja vajadused, ootused üksteisele. Ikka nii, et anda teada, et soovite lapsele hommikud rõõmsamaks teha, et ema oleks rahul ja ka Teie ei peaks oma arusaamadele vastupidiselt käituma. Kõik see võiks olla ilma süüdistusteta ja etteheideteta ning otseselt dikteerimata, mida teine peaks tegema ja kuidas mõtlema.
Head üksteise mõistmist ja rõõmsaid lapsi!
