|
Jane
Külaline
|
|
Postitatud 15.10.2007 kell 10:07
|
|
Minu tütar on 3,9 a, lasteaeda läks eelmisel sügisel, siis oli 2,9 aastane. Nüüd mure selline: lasteaeda minnes oli ta üks vahva, julge ja suhtleja tüdruk, kuigi ainuke laps peres. Lasteaiaga kohanes päevapealt, ei olnud mingeid muresid, rõõmuga läks ja rõõmuga tuli. Jõulupeol võttis kõikidest lauludest, mängudest osa sel ajal, kui teised rühmakaaslased nutsid, või istusid ja vaatasid pealt. Kevadel toimunud kevadpeo ajal oli laps juba passiivne, enamasti pealtvaataja rollis, eriti kaasa ei teinud. Suve olime maal. Sel sügisel läks siis juba teist aastat lasteaeda. Nüüd on tekkinud selline olukord, et eriti teistega ei seltsi. Lapsi justkui kardab natuke. Kui on suuremate või täiskasvanute seltskonnas, siis on hakkaja ja suhtleja, ei ole memmekas. Ka kasvataja ütleb, et laps on kuidagi kurvameelne, hakkab kiiresti nutma, teised ei võta eriti mängu, kuna ta ei oska mängu sekkumiseks luba küsida (kasvataja sõnad). Kas mängu sekkumiseks on vaja üldse luba küsida?. Veel on tüdruk hakanud imema mütsipaelu, pehmet mänguasja. Kas see on mingi märk hüljatusetundest? Kodus on laps väga aktiivne, mängib rollimänge, tähed on iseenesest selged (ilma mingi erilise õpetamiseta), laps on väga rikka sõnavaraga, mida räägivad ka kasvatajad. Veel ütlevad, et laps mängib lasteaias palju omaette ja siis muudkui räägib oma mängule kaasa. Äkki oskate nõu anda, kas see on muretsemiseks põhjus, kui on, mis siis teha? Tervitades, Jane.
|
|
