Olen 5-aastase tüdruku ema. Laps käib juba kolmandat aastat lasteaias - Tallinna Lasnamäe Lasteaed - Algkoolis. Olime lasteaiaga ülirahul: tähelepanelikud ja kogenud kasvatajad, väga sõbralikud lapsed ja aktiivsed ning abivalmid lastvanemad. Selle aasta juunukuus läksime nagu alati puhkusele, enne aga teatati rõõmuga, et rühm suletakse remondiks. 1. septembril läksime suure lillekimbu ja meeldivate ootustega lasteaeda ja saime ¹oki: meie värskelt remonditud toas on nüüd sõimerühm ja kasvatajad, kes on meiega 3 aastat tublisti töötanud , sinna tööle üle läinud. Meil on nüüd uus kasvataja, kes on üksi lastega hommikust õhtuni; uus tädi ja kümmekond uut 3-aastast! last rühmas. Lapsevanemana ei saa nüüd aru, miks meie lapsed ei olnud remonti väärt ja kuidas kavatseb meie uus kasvataja õpetada üheaegselt 3- ja peaaegu 6-aastasi lapsi, rääkimata nendest tunnetest, mida elame praegu meie ja meie lapsed üle. Juhatus ja kasvatajad teevad sellist nägu nagu ei ole üldse midagi juhtunud. Kas on juhatusel õigus selliseid asju teha? Kuidas aidata lapsel uue olukorraga kohaneda?
Tere!
Loomulikult olete solvunud ja pettunud, kui pole juhatuselt kavandatavate muudatuste kohta infot saanud. Sellised ümberkorraldused mõjutavad ju otseselt Teie last ja seeläbi ka Teie elu. Paraku on juhtunu reaalsus. Mida siis sellises olukorras teha?
Ilmselt saate lapsele oma tundeid väljendada. Muidugi pole mõistlik lapsele öelda, kui vihane Te juhatuse peale olete. Aga saate öelda, et Teil on kahju, et ei teadnud, et nad uue toa ja uued kasvatajad saavad. Oma tunnete väljendamine julgustab last ka oma tundeid näitama. Ja jagatud mure on pool muret,nagu vanarahvas ütleb. Antud olukorras võib lapsel olla erinevaid tundeid. Tõenäoliselt on ka tema segaduses, igatseb tuttava kasvataja järele ja võib olla häiritud väikestega koosolemisest või tunda puudust millestki, mida nüüd teha ei saa. Vanemana saab lapsel aidata kohaneda, kasutades aktiivset kuulamist. (Mis on aktiivne kuulamine, leiate Th. Gordoni raamatust "Tark lapsevanem". Ka oma vastuses lapsevanemale, kelle laps pelgas lasteaeda, tõin näiteid aktiivse kuulamise kohta.) Ja edasi saate arutada, kuidas üht või teist lapse vajadust rahuldada.
Näiteks võib laps tahta oma vanade kasvatajatega suhelda. Kindlsti tuleb ideid, kuidas ja millal seda teha. Last oma tundeid avama saate aidata ka huvitundmisega ja nn.avatud küsimustega.
Mitte:Kas kasvataja üldse teid märkab või tegeleb ainult 3-aastastega? Vaid: Mis te täna lasteaias tegite?
Või:Räägi mulle oma tänasest päevast.
Või: Kuidas on väikestega koos olla?
Ja siis saate jälle kuulata nii, et lapse jutus peituvaid tundeid oma sõnadega väljendate.
Olukordades, mis häirivad ja tekitavad mitmesuguseid tugevaid tundeid, on aktiivset kuulamist kindlasti palju vaja. Ning laps vajab mitte pahameele võimendamist, vaid toetust selles, et uutes olukordades võimalusi leida.
Küllap on teisedki vanemad mures samade asjade pärast. Miks mitte teha ettepanek lastevanemate, kasvatajate ja juhatuse kokkusaamiseks, et kuulda, kuidas planeeritakse tegevusi erineva vanusega laste rühmas ja saada vastuseid teistelegi kerkinud küsimustele. Sellist kokkusaamist pole põhjust karta, kui ei hakata süüdistama, vaid keskendutakse lahenduste leidmisele. Küll võiks juhatusele võiks oma pettumust mina-sõnumite näol väljendada. See ei muuda küll praegust olukorda, kuid võib kaasa aidata sellele, et tulevikus osataks arvestada ka lastevanematega: arutada nendega plaanitavaid muutusi või vähemalt nendest informeerida.
Ilmselt on sellisteks ümberkorraldusteks olnud mingid põhjused. Kindlasti ei tähenda need seda, et Teie lapsed ei vääriks remonditud ruume. Selline hoiak ainult kasvataks kibestumist.
Ma ei näe küll Teie kirjas seda ohtu, kuid lisan igaks juhuks, et lapse jaoks on oluline ka see, et täiskasvanud arutaks selliseid asju omavahel ja ei kritiseeriks lasteaeda nende kuuldes. Vahel võib see suures (ja õiglases) pahameeles ununeda.
