Minu laps käib 7-ndas klassis. Nende klassis on üks poiss, kes kõiki kiusab ja ahistab. Samuti kardab teda ka üks õpetajatest, kelle korraldustele poiss ei allu. Kui õpetaja ütleb, et paneb märkuse, siis ta pomiseb oma nina alla, et \"ma panen su maja põlema\" ja vahetunnis on ta teistega kakelnud, kuigi vastaspool on palunud lõpetada. Ükskord lõi nina veriseks ühel väiksemal. Ja kui õpetajale rääkida, siis ähvardab ka maja põlema panna. Samuti teavad kõik õpetajad seal koolis, et poiss on politseis pideva varastamise ja akende lõhkumisega arvel. Kus on poisi vanemad? Ja klassijuhataja räägib, et siis pole midagi teha lihtsalt, kui laps ei ole normaalne. Ja see on kõik? Jah, sest õpetaja ei leia selles probleeme.
Koolivägivald on lubamatu ja sellele peab alati reageerima. Kuid väga raske on olukorrale piiri panna eriti siis, kui puudub kooli ja kodu koostöö. Kool võib soovida probleemi lahendada, kuid lõpuks ollakse ikka võimetud midagi muutmast, kui pere toetust ei teki. Vägivaldsete laste probleemid on enamasti palju sügavamad, kui meie eemalt näeme ning probleemide juured on ikka kodus. Seega on just lapsevanemad tähtsad.
Keerulistel juhtudel on vajalik teha koostööd sotsiaaltöötaja ja vajadusel ka lastekaitsetöötajaga, kes saavad vanemaid paremini kätte, et nendega tegeleda. Loodetavasti antud juhul seda kool ka teeb, kuid nad ei pea sellest teisi vanemaid teavitama.
Koolivägivalla puhul peab kooli väga selge seisukoha võtma. Vägivallast ja kiusamisest tuleb koolis räääkida kõigile - lastele, vanematele, õpetajatele. Mida enam on asjaosalised kiusamiskäitumisest ja sellega toimetulemisest teavad, seda parem on tulemus. Koolides, kus probleeme eitatakse, kasvab olukord kiirelt üle pea.
Mida saate Teie lapsevanemana teha? Teie kirjast selgub, et kool ei tee piisavalt ja õpetaja ei näe probleemi. Sellisel juhul tasuks rääkida õpetajaga ja uurida, mida juba tehtud on ja mis plaanid on edasiseks. Samuti uurida, kas koolis on koolipsühholoog ning kas ta on olukorrast teadlik. Enamasti võib tunduda, et õpetaja/kool ei tee midagi, sest pingutused, mis taoliste probleemide lahendamiseks tehakse, jäävad üsna varjatuks. Kuna lahendused on ka aeglased tulema, siis võibki jääda tunne, et keegi probleemi ei näe. Kui aga õpetaja tõesti ei arva, et tegu on probleemiga, siis tuleb rääkida juhtkonnaga. Vaikida aga ei saa. Lapsed ega ka täiskasvanud ei tohiks võtta sellist olukorda kui paratamatust.
