Mul on 4 aastane poeg. Kes on väga arg ja tagasihoidlik suheldes just endasugustega. Ja just nendega, keda ta väga hästi ei tunne. Probleemi pole kui ta on omavahel mõne väga hea sõbraga. Kuid kui lapsi on juba rohkem ja seltskonnas on ka võõramaid, siis on näha, et ta on väga pinges, ei räägi üldse, nokib oma näppe ja närib huuli. Lasteaias käia talle ka eriti ei meeldi. Muidugi on ju sealgi võõramaid (st mitte just südamesõpru) lapsi palju. Ta pissib iga päev alla kui on lasteaias või siis ka kodus eelneval ööl kui on lasteaeda minek. Kasvatajaga rääkisin, tema ei tea milles asi. Laps mängivat õues ilusti ühe vanema lapsega teisest rühmast. Tegevustest võtab osa ja olevat igati tore, ainult tagasihoidlik. Mina arvan, et ta võib ennast tõrjutuna tunda. Võib olla ei oska ta teistega kontakti saada. Kuidas teda aidata? Kas oleks abi mõne psühholoogi juurde minemisest? Ja kui, siis kuhu ma peaksin pöörduma, et head lastepsühholoogi leida?
Lapsed on erinevad suhtlejad. Osa on valmis igas asendis ja olukorras ükskõik kellega rääkima, teised aga eelistavad vaikset seltskonda. Need jooned on juba lapse loomuses olemas.
Kuidas aga arglikumat last veidigi julgustada? Väga hea on, et ta käib lasteaias ja on ümbritsetud teistest omavanustest. Hea on ka see, et kasvatajaga on räägitud ja ta on murega kursis. Kasvataja saab julgustada last teistega kontakti looma ja mängima. Vaiksematele lastele ei meeldi enamasti lärmakad ja tormakad mängud. Kindlasti on rühmas lapsi, kes on vaiksema mänguga ning just nendega võiks kasvataja aidata lapsel kontakti saada (näiteks juhendada neid koos mängima). Aja möödudes, kui laps on saanud piisavalt palju positiivseid kogemusi, ei ole ta enam nii arg.
Vanem võib kodus ise samuti last aidata ja juhendada. Näiteks kutsuda lapse eakaaslasi külla ja aidata neil omavahel tutvust sobitada. Kui vanemal on tahtmist, siis miks ka mitte ise lastele mõni mäng välja pakkuda ja siis koos nendega algatuseks veidi mängida. Vanema juuresolek on ikka julgustav.
Julgustada võib ka last tunnustades. Agrlikud lapsed ei ole endas enamasti kindlad. Väga palju abi võib olla, kui lapsele juba varakult anda tagasisidet tema positiivsetest ja tugevatest külgedest. Ei ole abi, kui öelda "Tubli laps". Võib kohe julgelt öelda "Mulle meeldib, et sa oled.....", "Ma olen sinu ülem uhke" jne. Vanemana öelge seda, mida just TEIE ise tunnete lapse suhtes
Kui allapissimine on püsiv ja mitte ühekordne stressi või väsimuse reaktsioon, siis tasub lastepsühholoogiga ikka ühendust võtta. Kahjuks ei selgu kirjast, kus kandis Te elate. Seega soovitan võtta ühendust perekeskusega "Sina ja Mina" perekeskus at sinamina dot ee ja uurida kontakte
