Poeg läks I klassi. Ta on suht rahutu loomuga - aktiivne tegutseja ja teistega eriti ei arvesta. Viimastel päevadel näen, et võimas viha on ta sees - taob jalaga uksepiita, loobib päikseprille vastu seina, karjub. Tean, et viha peab saama vabastada, ei tohi endasse koguda. Olen kannatlik olnud, aga minu arust see viha kasvab. Mida teha? Kas on mõni hea raamat kooliga kohanemise kohta, mida lugeda? Gordoni perekoolis käisin, aga ise praegu lahendust ei näe.
Kaidi, tore, et olete perekoolis käinud, sest nüüd on tarvis neid oskusi rakendada. Kellel on probleem? Lapsel. Abistav oskus on aktiivne e peegeldav kuulamine. Kasutage seda, võtke aega lapse jaoks ja kuulake teda. Ma ei saanud kirjast aru, kuidas olete reageerinud, kui laps oma viha väljendab. Kui näete teda jalaga uksi tagumas, siis peegeldage, nt nii:"Sa pead küll väga vihane olema, et sedasi jalaga ust lööd." Kui laps vastab jaatavalt , siis tehke ettepanek koolist rääkimiseks. Jätke kõik muud tegevused ja püüdke mõista, mis on see, mis lapsele koolis probleeme tekitab. Kui perekoolis õpitu on meelest läinud, siis kasutage raamatut "Tark lapsevanem" ja oma vihikut - konspekti. Kui siiski tunnete, et oma tarkusest jääb väheks, võtke kontakti psühholoogiga. Kui lapse koolis on psühholoog, siis kindlasti temaga, muidu haiglate või nõustamiskeskuste psühholoogiga. Mida kiiremini olukord laabub, seda vähem laps kannatab.
