Mu rahulik ja emme küljes kinni olev 2,5 a. tütar laks nädal tagasi lasteaeda. Esimesel päeval ta nuttis 1h.,siis läksin talle järele. Teistel päevadel nuttis vähem. Teisel nädalal oleme saanud hakkama nututa ja ta on olnud seal ca 3h. Ise ta räägib juba kodus, et täna ta ei nuta ja püüab tubli olla. Siis tuleb emme kiiremini järele. Järgmisel nädalal proovin tedasinna magama jätta, aga olen sellepärast väga mures. Juba eile ei suutnud laps kodus päeval uinuda. Vähkres, niheles ja rääkis seosetut juttu. Ta on harjunud päeval magama minu kõrval. olin ta kõrval, aga see ei aidanud. Olime niimoodi 2h, siis tõusime ülesse. Tunnen, et tal on pinged ja ta ei oska neid välja elada. Ta ei tahtnud ka õhtul magama minna ja ma arvan, et see on sellest, et ta teab, et pärast magamist tuleb jälle lasteaeda minna. Lasteaiast räägime igapäev, samuti pakun talle rohkem lähedust ning leian aega temaga tegelemiseks. Praegu olen veel ise kodus ja mul on aega temaga tegeleda, aga pooleteise nädala pärast lähen tööle ning laps peab päev otsa olema lasteaias. Kuidas aidata last nendest pingetest ja hirmudest lasti saada? Öösiti magab ta nüüd ka rahutult. Olen tema pärast väga mures.
Hetkel paistab, et kõige rohkem pinges olete Te ise, sest olete väga mures, kuidas Teist eemalolek mõjub lapsele. Laps tajub teie pinget ja muutub ka rahutuks ning püüab hakata teie eest hoolitsema, võtta ülemäärase vastutuse selle eest, et Teil oleks hea (püüd tubli olla ja mitte nutta). See toob kaasa lisapinge lapsele.
Nii et kõigepealt püüdke vabaneda ise ülemäärasest muretsemisest. Proovige sõnastada, mille pärast Te õieti mures olete. Mida kardate juhtuvat? Mis oleks kõige hullem, mis võiks juhtuda? Kas muretsete oma lapse reaktsioonide pärast või ei ole kindel, kas saate kasvatajaid usaldada? Jagage oma muresid ja hirme kellegagi, kes oskab kuulata. Hea oleks, kui tal oleks ka omal kogemust laste lasteaeda panekuga.
Püüdke olla valmis võimalikeks probleemolukordadeks. Nt. kui peaks juhtuma, et laps on tõesti lohutamatu ja tuleb lasteaiast varem ära tuua, kes seda teha saaks? Kas saaksite töölt varem ära tulla, saaks isa või vanaema või mõni teie sõbranna lapsele järele minna?
Tõenäoliselt nii hulluks asjad ei lähe, kuid kui kõige raskemateks olukordadeks valmis olla, saab ka lihtsamatega hakkama.
Lasteaega minekuga muutuvad ühe lapse jaoks väga olulise vajaduse rahuldamise võimalused ja rahuldatuse aste - Teiega koosolemine väheneb tunduvalt. Sõnastage seda ka lapsele. "Järgmisel nädalal hakkan ma tööl käima. Ma saan tulla alles ....(mis kell) See tähendab, et ma saan sinuga väga vähe koos olla." Kuulake laps ära ja peegeldage tema tundeid. Kui laps ütleb:"Sul ei ole minu jaoks enam üldse aega," võiks peegeldus olla nt. "See teeb sind kurvaks..." Kui laps mingil hetkel ütleb, et ta vihkab Teie tööd, kõlaks peegeldus: "Sul on nii raske leppida sellega, et pead minust eemal olema..." Või "Sulle tundub, et töö röövib mind sinult ära ja see teeb sind õnnetuks ja tigedaks..."
Laps vajab selgeid teateid, millal ja kui palju saab olema teie ühist aega. Lapsed kohanevad seda paremini, mida rohkem nende vajadused rahuldatud on ja mida selgemat infot nad saavad.
Ühtlasi võiksite lapsega arutada, mida teha, kui tal lasteaaias kurbus või igatsus peale tuleb. Ärge pakkuge kohe valmis lahendusi, lapsel endal võivad tulla kõige paremad mõtted. Seejärel või siis, kui lapsel tõesti ühtki ideed pole, võite oma ideid n.ö. õhku visata: Mis oleks kui...
Mõned näited: võtta kodust kaasa lemmikmänguasi ja siis temaga rääkida, tema siis julgustaks ja lohutaks last, samuti saaks teda kallistada, see oleks siis n.ö. ema aseaine; minna siis kasvataja juurde ja jagada temaga oma igatsust, siis saaks kasvatajalt kalli ning kasvataja peaks selle plaaniga muidugi kursis olema; joonistada emale pilt; leppida kokku, mitu korda päevas võib emale helistada (kui lapsel on telefon ja seda lasteaias lubatakse ja Teie töö võimaldab), kuid see peaks olema tõesti piiratud kordade arv; teha vajadusel ja võimalusel mõned lasteaiapäevad kokkulepitult lühemaks jms.
Last ei peaks keelama nutta, kuid laps vajab täiskasvanute toetust oma kurbusega hakkamasaamiseks. Ja sel hetkel oleks hea, kui juuresolevad täiskasvanud oskaks aktiivset kuulamist kasutada, s.t. lapse tundeid peegeldada.
Jagage lapsega oma tähelepanekuid. "Ma ise olen väga muretsenud sinu lasteaeda mineku pärast. Sa magad viimasel ajal rahutult. Mulle tundub, et ka sina oled mures." Ja kuulake, mida laps räägib, peegeldage tema tundeid.
Muresid saab kuulata siis, kui nad tekivad, nendeks peab valmis olema, kuid neid pole vaja ette valmis mõelda ega ennast praadida.
Julgust ja rahulikku meelt! Ja positiivset tagasisidet nii lapsele kui endale!
Siit alafoorumist leiate ilmselt teistestki kirjutistest tuge ja praktilisi kogemusi.
