Tere!
Kuidas aidata 10-aastasel tüdrukul aru saada, et eakaaslaste "nalju" ei pea, tohi ega saa kõigest hingest südamesse võtta. Selles vanuses lapsed ju ikka tögavad üksteist, öeldakse igasuguseid asju. Poistele meeldib tüdrkuid narrida. Minu tüdruk võtab kohe kõike nii isiklikult. Olen õpetanud, et ta katsuks neid "sõnelusi" naljaga pooleks võtta ja mitte solvunult midagi teravat vastu kähvata vaid pigem naljaga olukordi lahendada.
Ma näen, et sellest kergesti solvumisest tulevad kaaslastega tülid - teised, kes asju kergemini võtavad, hakkavad kohe meelega teda näägutama, sest "tulemus" on kohe näha.
Tüdruk on nii armsakene, aga oma eakaaslastest väiksemat kasvu, ka see on tihti probleemiks.
Viimane mure oli trennikaaslastega - üks poiss hakkas tal järel käima, ise korrutades, et sina oled K... pruut. Ikka ja jälle. Paar tüdrkut hakkasid siis selle peale omavahel itsitama ja kihistama. Ja minu tüdruk oli jälle nii solvunud, et pisar silmas ja "trennis läks halvasti" kommentaariga, kuigi trennis läks iseenesest väga hästi.
Oleme peres kõik sellest pidevast kaaslastega mitteläbisaamisest nii...väsinud. Tüdruk, kes oli pikka aega suurim sõbranna, igal pool käidi koos, reisidel istuti alati koos, leidis järksu uue südamesõbranna ja minu last ei ole nagu enam olemaski tema jaoks - mida nüüd soovitada kui kooliaasta uuesti algab ja tüdrkud jälle kokku saavad? Ei tea, kuidas last aidata.
Tere! Teie jutust tundub mulle, et tegu on juba narrimise, aga mitte sõpradevahelise naljatlemisega. Kiusamine on aga igati taunitav tegevus ja vajab täiskasvanute arukat sekkumist. On igati hea, et olete oma lapsele toeks. Vahel jääb sellest aga kahjuks väheks.
Lapsed on jõudnud sellisesse vanusesse, kus muutuvad huvid ning tähtis on kuuluda kampa, olla teistega sarnane. Sõbrad, kellega varem kõiki asju koos tehti, võivad muutuda. Lastele on see keeruline aeg. Soovist olla teistele (enamasti klassi liidrile) sarnane, muutub nii välimus kui ka huvid. Teistsugused (vaiksemad, rahulikumad, välimuselt erinevad) lapsed muutuvad tõrjututeks. Alles teismeea hilisemas perioodis on tähtis teistest erineda.
Oma töös lastega olen aga märganud, et sageli vajab laps lisaks julgustustele ka konkreetset õpetust, kuidas käituda. Nõuandeid nagu "ära pane tähele" või "keera naljaks" pole üldse kerged järgida. Lapsed lihtsalt ei tea, kuidas mitte tähele panna, kui ütlemised ikkagi haiget teevad või siis pole sel hetkel keelel ühtegi tabavat vastust.
Mida vanem teha saab? Tähtis on kuulata, kuidas laps ennast tunneb ja olukorda näeb. Juba kiusamisjuhtumist rääkimine toob lapsele kergendust. Oma õpetussõnad võiks jätta jutuajamise lõpupoole. Kui laps tuleb trennist ja ütleb, et läks halvasti, siis võiks kasutada aktiivset kuulamist. "Sulle ei meeldinud trennis", "Sa tundsid ennast trennis halvasti", "Keegi ütles sulle halvasti" jne. Tasub uurida, kuidas laps narritamistele ka kehaliselt reageerib. Sageli tõmbavad lapsed ennast kühmu, pea norgu, pilgu maha, eemaldutakse. Kui vähegi võimalust, siis mina olen lapsele ise kehaliselt tagasi peegeldanud, kuidas mõjub kohmetult maha vaatamine (see on kui punane lipp narritajatele) ja kuidas on sirge seljaga otsa vaatamine (see on narritajatele ehmatav). Koos lapsega võiks proovida juhtunud olukorda isegi mängida ja lasta lapsel proovida teistsugust kehahoidu või silmavaadet. Täpsemate näpunäidete saamiseks soovitan lugeda Michele Elliott' raamatut "Kiusamine" - põnev lugeda nii lapsele kui ka vanemale ja siis koos arutada. Raamat peaks olema saadaval nii raamatukogus kui ka raamatupoest (Rahva Raamatus peaks veel olema). Raamatu hind on 10 krooni.
Tegeleda tuleks samuti kiusatavatega, aga seda ei saa teha lapsevanem vaid õpetaja või siis koolipsühholoog. Kiusamisest tuleks neile muidugi siis, kui laps nõus on. Sageli kardetakse,et õpetaja tuleb klassi ja hakkab näpuga näitama, et ärge seda last enam narrige jne. Nii ei tohi kindlasti teha, see lihtsalt ei toimi. Kiusamisjuhtumite lahendamisel peab olema väga diskreetne. Narritavaid lapsi on enamasti mitu, seega saab õpetaja või psühholoog asja lahendada nimesid otseselt nimetamata.
Kui lapse mured ikka jätkuvad, oleks hea, kui ta saaks rääkida kellegiga veel. Kas mõne sugulasega, keda ta usaldab, koolipsühholoogiga või mõne muu täiskasvanuga. Peaasi, et ta ei jääks oma mures üksi.
Ilusat kooliaastat soovides,
Kadri Järv
Gordoni Perekooli treener
