tõstaks teema uuesti üles, sest lasteaeda minek on paljudel käes. Nii minugi 4,4 a tütreke läheb esimest korda ja on rühmas ainuke uus. Kuidas oleks hea alustada ja kuidas harjutada? Ta ei maga enam päeval ja see võib ka raskust tekitada.Hommikul hakkab last viima 11 klassis õppiv vend, sest lasteaed on nii kaugel,aga kohe kooli kõrval.Teoreetiliselt oleme valmis,aga on kellelgi mõni praktiline nipp????
Tore on lugeda kirja, mille eesmärgiks on probleemi ennetamine. Kindlasti on lasteaeda minek lapsele tõsine uus kogemus. Ükskõik kuidas me last ette ei valmista, tuleb tal ikkagi kokku puutuda uue ja harjumatuga. See omakorda toob kaasa tundeid, mis alati pole kõige meeldivamad: hirmu, ärevust, igatsust jne. Me ei saa ( ja pole vajagi, sest laps vajab ka neid kogemusi) neid tundeid välistada, sest need on elu lahutamatud kaaslased. Küll aga saame aidata lapsel neid tundeid läbi töötada ja seeläbi teda eluks ette valmistada. Alustuseks võiks lapsega lasteaiast rääkida. Kuidas ta elu seal ette kujutab, mida ta seal teha tahaks ja ka seda, mida seal tegema peab. Kui ikka tuleb lõuna ajal magada, siis laps peaks seda teadma, sest muidu võib ta saada väga negatiivse üllatuse osaliseks. Kindlast ärge last mitte mingil moel hirmutage ( kui sa sõna ei kuula, siis pannakse sind nurka .. jne). Kui nüüd laps väljendab kartust millegi ees või kui pärast lasteaeda minekut ilmnevad probleemid, siis tuleks last aktiivselt kuulata. Aktiivne kuulamine annab lapsele teada, et püüate temast aru saada, olete mõistev ja abistav. See on ka sobilik viis aidata teisel inimesel oma probleemist aru saada ja sellega toime tulla. Näide aktiivsest kuulamisest: nt ütleb lapse pärast lasteaias oldud päeva, et mina sinna enam ei lähe, seal kõik karjuvad ja segavad minu mängu. Siis vanem võiks peegeldada nt nii:" Sa oled lasteaias pettunud, sest seal ei olnud nii tore, kui sa arvasid" või siis nii :" sulle ei meeldi , et lasteaias on nii palju lärmi ja ei saa omaette rahulikult mängida" jne. Kui te pole varem aktiivset kuulamist kasutanud, siis oleks kasulik tutvuda Thomas Gordoni raamatuga "Tark lapsevanem" või otsida ka abi internetist märksõnaga "aktiivne kuulamine". Seda tasub harjutada, sest see on tõhus suhtlemisviis ükskõik kellega. Hoiduda võiks lapse rahustamisest vormis "see läheb üle" või "kõigil on alguses raske.." või nõuannetest "tee nii.." "ära tee nii..". Need kuuluvad suhtlemistõkete hulka ja ei aita teisel inimesel oma probleemiga toime tulla. Ka suhtlemistõketest on eelpool mainitud raamatus juttu. Usun, et algul soovib laps kodus olles hästi palju teiega koos olla. Katsuge oma elu selliselt korraldada, et oleks võimalik lapsega koos olla, kui ta soovib. Ka võib ta tavalisest rohkem kehalist kontakti soovida, nt sülle ronida. Laske tal olla enda lähedal ja ärge tõrjuge. See vajadus väheneb ise aegamööda, kui laps on ensekindluse taasleidnud ja uue olukorraga harjunud. Arvan, et võiksite uuesti siia foorumisse kirjutada, kui mingid probleemid ilmnevad. Siis saab juba konkreetsete olukordade üle arutleda. Armastavat suhtlemist!
