Poiss on 4,5 aastane. Ei suuda üldse paigal püsida. Kui käime näiteks arsti juures, siis väänleb tooli peal, kukub sealt maha jne. Samamoodi külas ja poes. Kui ma talle raamatut loen, siis ei suuda ta üle paari lõigu kuulata, juba peab midagi muud kiskuma ja tegema. Tähti õpetada ei ole ma talle üldse suutnud, sest need ei huvita teda ja ta ei pane minu arvates üldse midagi tähele ja pärast ei mäleta ka midagi. Ta on alati seaql, kus midagi juhtub ja kasvatajatel on temaga ka raske. Kas ma peaksin temaga arsti juurde minema, äkki on hüperaktiivne? Sellest kõik ju nüüd räägivad.
Ma nüüd muidugi konkreetselt teie last ei tea, aga antud näidetest (arsti juures käik, lugemine, tähtede õppimine) tekib mõte, et võibolla talle konkreetselt need tegevused ei meeldi - lugemine ja eriti tähtede õppimine nõuavad ju ikka suurt järjepidavust ja elavale lapsele on nad tõenäoliselt lihtsalt vastumeelt. Soovitaksin teil millegi aktiivsemaga koos tegeleda - näiteks sobiks mingit spordiala, kus ta ennast välja elada saab. Ning kui leiate midagi, mis talle tõesti meeldib, saab selle najalt ka talle püsivust õpetada. ('rutiini' läbi ühesõnaga
Aga ise tunnete; kui endal jaks otsa saab, on paras aeg abi saamiseks arsti juurde pöörduda.
Nõustuksin siinkohal Silvia arvamusega, et küllap talle need tegevused ei meeldi. Eriti tähtede õppimiseks on ehk veidi vara. Asjade, millega laps hakkama ei saa, suurendavad vastumeelsust ja rahutust. Kui last liialt sundida, võib ta vartsi täiesti lugemisest ja tähtede õppimisest keelduda ja isegi koolis selle suhetes vastikust tunda. Tore oleks, kui vanemal jätkuks jaksu leida need tegevused, kus ta veidigi püsib ja sealt siis ka eduelamuse saab. Kindlasti tunnustada last ja anda märku, et tema selline käitumine teile meeldib (ehk siis positiivsed mina-sõnumid). Koos aktiivseid tegevusi tehes ja last tunnustades, saab laps samuti enesekindlust juurde.
Samuti vajavada rahutud lasped rutiini ja päevaplaani rohkemgi, kui teised lapsed. Ootamatused ja etteteatamata muutused päevaplaanis võivad lapse rahutumaks teha.
Arsti külastamine on ka võimalik. Kuna kirjateel on väga raske selliseid muresid lahedada - oleks vaja põhjalikumat tutvumist lapsega - siis miks ka mitte minna arsti vastuvõtule. Sealt saab küsida põhjalikemaid näpunäiteid toimimiseks.
Kartnud oma lapse hüperaktiivsust olen ma nii m6nelgi korral. Püsivust ei ole mitte ühegi asja jaoks (v.a. telekast multikate vaatamine v6i arvutimängude mängimine). Kirjutada, joonistada, kleepida liimida - ta v6ib seda k6ike teha aga ainult nii et kirjutab nt ühe tähe siis jookseb toale ringi peale, kirjutab teise tähe roomab laua alt läbi jne. Selline lollitamine on tekkinud ka söömisel et vahepeal on vaja minema joosta, millegagi mängida v6i kes teab veel mida. Lasteaias sellega probleeme ei ole. Kas v6ib olla asi tähelepanuvajaduses - ja seda just minult kui emalt. Ei veeda temaga just liialt palju aega aga puudust tal nagu ka ei tohiks minust olla.
Lugeda, kirjutada talle meeldib (ise saab alles poole aasta pärast 5).
Mahakukutamised, igasugused väänlused on meile väga tuttavad ja seda igal pool. Äkki on see mingi selline vanus (sama mure ju ka siljal, kelle laps sama vana?).
Soovitasite rutiini ja päevaplaani - lasteaias tal see täiesti olemas - kodus keeldub k6igest (söögiaegadest, päeval magamisest jne). Trots minu vastu? Tähelepanuvajadus? Kas see on liigne? Peab selle puhul midagi ette v6tma?
Minul oli mõned aastad tagasi sama mure. Ka minu poiss ei tahtnud tähti õppida ega joonistada ja paigal ka ei püsinud ( v.a. multikate vaatamise ajal! ), aga iga asi tuleb omal ajal ja muidugi tuleb temaga natuke rohkem tegeleda. Mina panin poisi juba lasteaia ajal jalgpallitrenni, sest tundus, et lasteaias ei saanud ennast piisavalt välja rabeleda. Ja asi läks märksa paremaks! Õnneks on ka väikeste poiste treeningud piisavalt pikad, et nad ära väsitada ja pärast trenni ja pesemist, kuulas ta juba päris vaguralt voodis õhtujuttu.
Nüüd on ta juba teises klassis ja koolis läheb päris hästi, muidugi on vahel probleeme ja ta ei suuda tunnis tähelepanelik olla, aga lugemisega probleeme pole. Tähtis on ka see, et poisid tahavad ju ikka teistest paremad olla, nii et kui lasteaias lugemine päevakorda tuli, siis õppis juba selle pärst, et tubli olla. Ja kiita, kiita, kiita! Kindlasti vajab ka sinu poiss palju tähelepanu ja kiitust!
