Tere! Meie rühmas (4-5) aastased on üks poiss, kes voib olla imetore, arenenud jutuga, igati tubli, aga tal käivad imelikud hood peal. Tavalise mängu käigus ta ärritub teiste laste peale (tosisemalt kui lapsed muidu) ja ründab neid: hammustab (rinnust, näost, posest, käest); lööb suvaliste asjadega: uks, klotsiplated, oma käega, jalaga, mänguasjaga, PINGIGA; lükkab, sakutab juustest...
See käib nii äkitselt, keegi ei tea oodata, mingit erilist konflikti nagu polegi vaja.
Ta ei suuda ise üldse rahuneda kui juba käsi on käinud ja kasvatajad on sunnitud teda teiste laste kaitsmiseks KINNI HOIDMA, seejuures saavad nad ise tosiselt haiget, sest poiss on suur ja tugev ja tal pole häbi ka täiskasvanuid jalaga, käega, peaga peksta voi hammustada, riietest rebida.
Ta karjub, näost punane, rabeleb, soimab, ähvardab oma isa-emaga, ütleb, et teda ei tohi kinni hoida, samas kui ta lahti lasta, peksab ta edasi keda ette juhtub!
Kui rühmas on parasjagu täiskasvanuid (lapsevanemaid), kes püüavad kaitsta lapsi ja kasvatajaid ning talle selgitada, et rahune nüüd, nii ei tehta - siis läheb ta ka neile kallale! Haarates, mis kätte juhtub, et lüüa!
Tihti kutsutakse juhatajagi appi teda rahustama, sest meest majas pole ja kasvatajad on juba üsna kurnatud oma turvamehe ja hullumajatöötaja-tööst.
Olukord on masendav. Kasvatajatest on kahju. Lastest on kahju ja laste pärast on MEELETU HIRM! Silmi ja päid ei paranda kui midagi saatuslikku juhtub.
Ühele poisile loi murepoiss ukse niimoodi vastu nägu, et uksekeel loi silmast 1 cm kaugusele sügava haava, mis vajab operatsiooni.
Pohjuseks - tüdrukud ei soovinud murepoisiga hetkel mängida ja haava-poiss ütles, et tema voib tulla mängima!
See kannatanud poiss EI JULGE ENAM RÜHMA TULLA!
Kui ta tuli nüüd ühele peole, läks murepoiss talle kohe uuesti kallale!
Kui mulle varem tundus teda vaadates, et tal on küll need hood, aga muidu on ta tore poiss ülejäänud aja, siis nüüd on asi muutunud. Nüüd on need hood hoopis sagedasemad ja ta teeb ka teadlikult halba. Rahulikult.
Ta on lausa ülbe - ütleb kasvatajatele, mida teie üldse mind käsutate?
Ta provotseerib - käitub nii nagu ta teab, et ei tohi ja keelamise peale lihtsalt naerab koigile näkku ja näitab keelt.
Kui ta on teistele lastele haiget teinud, siis ta naerab sel ajal kui teised nutavad.
Kasvatajad ei julge enam tunnis kääre lastele anda ja parem on, et nad ei julge.
MITTE KEEGI ei joua vahele astuda, kui ta peaks otsustama kääridega kellegi peale oma hetkeviha välja valada.
Vanemad on asjast teadlikud ja teema on rühmas juba pikalt arutlusel, AGA murelapse vanemad paraku süüdistavad koiges kasvatajaid, kes justkui nende meelest olukorda pohjustavad.
Samas, ükski teine lapsevanem, kes on arvukate hoogude tunnistajaks olnud, ei moista, kuidas saab nii professionaalseid ja toredaid, ülikannatlikke kasvatajaid üldse süüdistada!
Murelapse vanemad ütlevad, et olles konsulteerinud psühhiaatriga, ütles ka psühhiaater, et koiges on süüdi lasteaed!
Kas ja kui palju nad psühhiaatri juures käinud on, kirjalik psühhiaatri arvamus puudub.
Tobe on nii moelda ja kahtlustada, aga lapsed saavad IGA PÄEV haiget, samuti kasvatajad ja see ei ole normaalne lasteaiarühma kliima!
Mina ei oska enam mitte midagi arvata!
Ei tahaks küll teha ettepanekut, et selline laps rühmast välja arvata, sest probleem voib tulla ju koigil, ka endal ja kuhu siis laps panna??
Aga ma ise küll oleksin oma lapse vähemalt moneks ajaks rühmast koju jätnud, kui teised muudkui kannatada saavad.
Kujutlen, et mul vanemana OLEKS VÄGA HALB viia last rühma, kus ta ei suuda käituda normaalselt!
Ühtegi seaduslikku voimalust sellise lapse rühmast välja-arvamiseks ei olegi, samas paistab, et tal on üsna erinevad vajadused teistest rühma lastest - ta vajab juba enda korvale rahustajat-turvajat, kes hoiab teda teisi ründamast - kasvataja ei saa seda ju koige muu korvalt teha!
Lasteaeda on nüüd palgatud niigi mitte just rikkalikust palgafondist psühholoog seda poissi jälgima.
Aga mina ei saa vaadata, kuidas lapsed on kohkunud nähes kui jälle midagi juhtub, kasvatajad on täiesti läbi ja vanemad..? Ma ei tea? Ma ei moista? Nad on ilmselt veendunud, et neil on täiesti tavaline laps. Ta on kindlasti tore laps. Kohati vähemalt, aga mingit abi on tal kiiresti vaja.
Kui mitmel lapsel on olnud näotrauma, üks vajab operatsiooni ja oleks napilt silmast ilma jäänud ning enam lasteaeda tulla ei julge, rünnakud AINA SAGENEVAD ja murepoisi käitumisse sigineb aina enam karistamatut ülbust?? Olukord on minu jaoks äärmiselt murettekitav ja kardan oma ja teiste laste pärast.
MIDA MA TEGEMA PEAN?
Koik vanemad ei ole ka kahjuks kursis, KUI HULL olukord on, sest neid hooge on näinud ehk vanematest 10, monda on veel isiklikult rünnatud.
Ülejäänud aga on kooslolekutel ehk probleemist kuulnud, aga ilmselt ei kujutle siiski praeguse olukorra tosidust.
KUidas leida abi?
Vabandan, et nii pikk ja vahutav ja ilmselt mitte erapooletult kirjeldatud mure, aga..
Kes oskaks nou anda?
Tere!
Saan aru, et Teil on lasteaias tõsine murelaps, kelle vanematega puudub koostöövõimalus. Kui see on nii, siis on last päris keeruline aidata.
Lapse agressiivne käitumine võib viidata kodusele väärkohtlemisele. Lapsed õpivad täiskasvanutelt seda, kuidas probleeme lahendada. Kui lahendusviisid on kodus vägivaldsed, siis on nad seda ka väljaspool kodu. Sage karistamine võib lapse muuta impulsiivseks, ta ei oska oma negatiivsete tunnetega midagi peale hakata ja kuna pidurdusprotsessid ei ole veel nii arenenud, siis on lapsel väga raske. Ta nö keerab ennast üles ja ei vabane sisemisest pingest muul moel, kui vaid teistele ja ka endale haiget tehes. Sarnased käitumismustrid avalduvad ilmselt ka kodus, kuid vanematel on seda raske tunnistada. Koostöö ja konstruktiivne dialoog vanematega on sellisel juhul keeruline aga mitte võimatu.
Vanemate süüdistused on märk sellest, et nemad on hädas ja ei oska ka ise midagi ette võtta. Lihtsam on süüdistada. Ilmselt olete seda ka juba proovinud, aga alustuseks võiks vanematel lasta rääkida ja anda märku, et Te mõistate nende muret (see on raske siis, kui Te ei pea meeles, et rünnaku taga on sageli vanema mure ja abitus). Edasi võiks näidata üles koostöövalmidust ja soovi, et ka vanemad siis annaks nõu, mida lasteaias teisiti peaks tegema ("Ma olen Teie pojaga täitsa hädas ja mures. Mul oleks väga hea meel, kui saaks Teiega teha koostööd selle probleemi lahendamisel. Lasteaias tahame me pakkuda lapsele parimat keskkonda ja ma näen, et see on ka Teie suurim soov"). Sellised vestlused ei ole enamasti kerged, kuid kui aktiivset kuulamist ja mina sõnumeid vaheldumisi kasutada, siis võib emaotsioon vanematel langeda ja nad on koostöövalmid.
On hea, et olete leidnud võimaluse psühholoogi palkamiseks. Ka tema võib olla see isik, kes vanematega räägib ja koostööle kutsub. Samuti saab ta ehk nõu anda vanematele.
Konsulteerimiseks soovitan ühendust võtta veel kohaliku lastekaitsespetsialistiga. Kui lapse isikuandmeid ei avalikustata, siis võib nõu ikka küsida. Kirjeldage lihtsalt olukorda ja uurige, mis võiksid olla lasteaiapoolsed edasised sammud.
Mida teha lapsega, kui ta on endast täiesti väljas? Hea oleks, kui lapse saaks teistest lastest eemale juhtida ja lasta tal veidi omaette olla (kuid siiski Teie valvsa silma all). Hiljem, kui laps on rahunenud, võiks anda selge mina-sõnumi, et Teile selline käitumine ei sobi ("Ma olen väga ehmunud kui sa teisi lapsi lööd"). Kasutades aktiivset kuulamist saab possi ehk veidigi avada ("Sa oled väga pahane", "Sa oled endas pettunud, et lõid" jm). Uurida, mis on poisi enda arvamus, kuidas temaga käituma peaks.
Väga impulsiivse lapse puhul on vajadus konsulteerida psühhiaatriga. Nii, nagu ka lastekaitsetöötajad, saavad nad Teile anda näpunäiteid edasiseks tegutsemiseks.
Palju jõudu soovides,
Kadri Järv
Gordoni Perekooli koolitaja
