|
Mummi
Külaline
|
|
Postitatud 09.05.2006 kell 23:28
|
Olen ise lasteaia õpetaja, aga oma pojast ei saa sotti....
Poeg on lasteaias käinud nüüdseks 2 aastat, okkaliselt. Kui on võimalik, püüab koju jääda, eriti häid sõpru tal seal pole...Aga viimasel ajal on asi päris hulluks läinud- ei tee kaasa laulmise tunnis, ei nõustu logopeediga koostööd tegema, ei taha osaleda rühma üritustes, on enamuse tegevuste suhtes negatiivselt meelestatud ja jääbki oma negatiivsele otsusele kindlaks. Logopeed siis arvas, et kuna saab novembris 7aastaseks ja on vaimselt väga hästi arenenud, et peaks nüüd äkki kibekähku kooli panema, et poisil on ehk lasteaias igav ja see ei paku lapsele pinget  :- sealt siis see provokatiivne käitumine. Soovitas läbi teha psühhiaatrite poolt läbi viidava testimise kooliküpsuse määramiseks.... Noorhärra ise suhtub kooli-ideesse suure vaimustusega, aga ikkagi nii äkki : Mulle endale tundub, et tema küpsus on puudulik just sotsiaalse külje pealt, kuidas saaks ta siis hakkama koolis : Olen segaduses, tahaks ju, et laps naudiks erinevaid tegevusi, oleks aktiivne, looks sõprussuhteid. Toetage nõuga, palun!
|
|
|
Külaline
Külaline
|
|
Postitatud 10.05.2006 kell 15:39
|
|
kui ta lasteaias ei sotsialiseeru, siis aastake samamoodi vindumist ju ei aita kuidagi. vahel just kollektiivi vahetus mõjub hästi. sotsialiseerumise hindamisel ei peaks ka lähtuma ainult lasteaiast, vaid sellest, kuidas on sõpradega väljaspool lasteaeda. aga ma pole muidugi spetsialist.
|
|
|
veel
Külaline
|
|
Postitatud 10.05.2006 kell 15:56
|
see on ju väga positiivne, kui laps ise tahab kooli minna. seda tuleks ja saaks mitmes mõttes ära kasutada.
võib proovida sõbralikult kokku leppida: kui ta tahab kooli minna, peab käitumisega näitama, et on kooliks valmis. näiteks parandama oma kaastööd lasteaias vm.
|
|
|
mertz
Külaline
|
|
Postitatud 24.05.2006 kell 13:29
|
|
minu poeg saab küll alles kuu aja pärast 6, aga lasteaias on temaga suured probleemid. samuti ei taha midagi kaasa teha, kasvatajate sõna absoluutselt ei kuula, elab nagu oma maailmas. ainuke kes temaga hakkama saab olen mina ise (ema). tulime alles aasta tagasi tallinnasse elama tartust ning juba ühe lasteaia pidime kohe alguses välja vahetama, nüüd on siis järg teise kätte jõudnud. enam ei oska mitte midagi ise ette võtta.
|
|
|
scarabeus
Külaline
|
|
Postitatud 16.06.2006 kell 22:28
|
minu laps vahetas paar kuud tagasi lasteaeda.. kuna kohti ei old. siis pidi esialgu ajutiselt venekeelsesse rühma minema. Ta on algusest peale olnud suurepärane suhtleja mitte kunagi ei ole mingit probleemi ei lasteaiaga ega kasvatajatega olnud, sest ta on juba loomult selline suur suhtleja ja riidu ei otsi. kuid seal venerühmas oli ta vist 2 nädalat. pole mina hullemat stressi lapsel näinud, (5,5 a tüdruk) laps tuli lasteaiast koju ja igaõhtu nuttis pisaratega, et ei taha lasteaeda minna,,, teadsin ka miks ei taha, sest kuna on suur suhtleja, siis keelebarjääri tõttu oli see võimatu, ja ei ole midagi õudsamat, kui lapsel ei ole kellegagi suhelda... olin juba aru kaotamas, sest ei suutnud lapse kannatusi pealt vaadata, see olukord pidi küll vaid paar kuud kestma, kuid mõistsin, et nii enam edasi minna ei saa... tahtsin siis minna teise nädala viimasel päeval juhataja jutule, et ehk leiab mingi muu võimaluse, kui koridoris tuli vastu eesti rühma kasvataja, ja ütles mulle, et esmaspäevast võib laps eesti rühma tulla, ta oli juhataja käest küsinud, kuna oli õues näinud, kui õnnetu laps on.. te ei kujuta ette kui hea meel minul ja lapsel selle üle oli... olin ikka positiivselt üllatunud.
mul on vedanud, ma ei ole pidanud, veel kordagi kasvatajates pettuma, praeguseks hetkeks on see lapsele 3 lasteaed ja kasvatajad on juhtunud olema igalpool super!!! kuid samas, tean, et see igal pool nii ei ole ja mul on tõeliselt kahju, et sellised inimesed töötavad lastega, kel endal puudub igasugune motivatsioon ja vajalikud eeldused selleks tööks.  arvan, et inimene kes läheb lasteaia kasvatajaks õppima peaks ikka enne hoolega järgi mõtlema, mis tööd tegema hakkab... sest tema käitumisest sõltub paljude laste psüühhiline tervis. selline käitumine on igati taunitav.
ka minu õe lapse kasvataja oli lapsele ähvardanud peksa anda. lapel oli tõsine psüühiline trauma, millele vanemad alles mitme nädala pärast jälile said.. sest laps oli hüsteeriline ja keeldus lasteaeda minemast... ning ei rääkinud põhjustest.. tihti kaebas erinevaid vaegusi jne.. kuid hiljem kõik õnneks lahenes..
niiet jõudu kõigile; JA KASVATAJAD, OLGE LASTE VASTU HEAD! 
|
|
