Tunnen enaast nagu tuuleveskitega võideldes või tegelikult ma ei oskagi enam midagi teha. Mul on mure 13a. kasupojaga. Nüüd on ta väljavihastanud ka oma viimase kaitsva kantsi koolis - klassijuhataja. Ta lihtsalt lollitab tundides ja väidab , et ei viitsi. Segab tundi jne. Kaebusi tuleb nii ja aina enam. Ma lihtsalt ei suudagi kõike uskuda, sest kuigi ega poiss kodus kah just kullatükk ei ole, aga kodus asi nii hull kah ei ole. Vahel ajab mul kopsu üle maksa, aga eks iga ole selline. Kodus proovime õppida matemaatika tasemetööks, aga minu arust on vähe lootsust see ära teha. Korra nagu saaks juba hakkama ja siis äkki jok.
Isa on juba lootuse kaotanud või tegelikult suudab poisiga vaid pahandada. Olgu tal algul nii head kavatsused kui tahes, on poiss jõudnud jälle midagi kokkukeerata. Ma ei jõua nende vahel enam tulekustuti olla.
Ta käib perepsühholoogi juures (koolipsühholoogi juures ta keeldus käimast), minagi käisin jutul, ei osatud midagi soovitada enamat kui kannatada see kriitiline 2 aastat. Ma tunnen aga, et ei suuda. Poiss hakkab juba tegema selliseid asju, mille suhtes on mul väga resuluutsed arvamused: õpikute raha (ta lõhub ja kaotab pidevalt õpikuid ja töövihikuid nii, et neid tuleb juurde muretseda) ei jõua enam õpetajani. Seni oli vähemalt minuga ta raha küsimuses aus olnud, aga nüüd see kah veel! Lohutage mind (need kelllel sellised olukorrad on juba möödanik), et kõik ei ole veel kadunud. Ärge öelge, et räägi poisiga, räägime oma vahel õige tihti ja siis on poiss nagu saaks aru, aga põõrab nurga taha ja ... .
Ma ei saa ju kogu oma energiat kulutada pojale kui mul on veel tilluke tütreke, kes vajab kah hellust.
Olete mures oma kasupoja käitumise üle ja teie kirjast selgub, et ka täiesti õigustatult.
Poisi vanus on tõesti selline, kus enamasti paljud lapsed niiöelda otsivad oma kohta. Siit ka need vastuhakkamised nagu oleks kogu maailm paha ning sellega tuleks sõdida. Tahetakse tähelepanu endale tõmmata, kuid alati ei pruugita selleks kasutada positiivseid viise.
Pahandamise ja karistamisega siin tavaliselt midagi ei muuda.
Küll aga võivad sõbralikud jutuajamised last julgustada oma mõtteid ja tundeid avama ning seeläbi ka endas rohkem selgusele jõudma. Tegelikult ei mõista paljud selles vanuses lapsed isegi enda käitumist. Nad tahaksid teha teistmoodi, kuid millegipärast kukub välja just nii nagu ei sooviks Puuduvad kogemused ja teadmised, mida üks või teine käitumisviis endaga lõpptulemusena kaasa võib tuua.
Arusaadav, et selline käitumine paneb täielikult proovile vanemate närvid. Vahest on targem natuke eemale hoida ja püüda nagu eemalt vaadata. See võimalik, kui lapse käitumine ei põhjusta otsest kahju emale-isale. Koolis halvad hinded ja õpetajatega mitte läbisaamine on siiski rohkem lapse probleem ja mingi hetk peab ta mõistma, et keegi peale tema enda ei saa siin olukorras midagi muuta. Küll aga saab ta vanematelt nõu küsida, kui suhted ema-isaga on head. Seega püüdke suhtuda mõistvalt nendesse "protestiavaldustesse" ja küll ajapikku rahuneb lapski. Olge tema jaoks olemas, kui ta tahab nõu küsida või teiega midagi arutada.
Kannatlikku meelt teile!
tuletaks meelde, et tegu kasupojaga ja soovitaks analüüsida sasipundart "pärisema, isa, kasuema" - millised on olnud need suhted. kas on lahtirääkimata probleeme...
Mida lugeda sasipuntraks "pärisema, isa, kasuema". Pere lahutus ei ole lastele kunagi valutu. Isa läks pere juurest ennem ära kui minu juurde kolis. Pärisema ja poiss ei saanud oma vahel läbi ja poiss kolis ka meie poole. Ta olid oma täisõega ennegi aeg-ajalt meil elanud.
Arutada sellel teemal saaksid soovi korral kõik osa pooled vabalt. Poiss käib emal ja õel külas. Nn. pereüritustele on ka teine tütar alati kutsutud. Eilegi käisime kõik koos ujumas ja vanaemal külas ning poiss viis lilled emale.
Küsida poisi käest, mis ta ema juurest ära tuli, tundub mulle valusa haava torkimisena. Kui ta oma emast rääkida on tahtnud, siis kuulaja on minust alati leidnud. Päris ema elab oma elu ja laste jutu järgi on tal peidmees olemas.
Kooliprobleemid oli tekkima hakanud 3.kl kui ta oli saksa keelt sunniviisiliselt õppima pandud (see on poisi väide). Kuna ümbruskonnas on see ainuke kool , kus A-keel on saksa keel, siis seda küsimust lahendada ei õnnestu.
Noormees on lihtsalt ääretult emotsionaalne ja raskesti pidurdatav. Seega vajab tugevat tähelepanu, aga just seda ma kardan, et ma ei suuda seda pakkuda ilma, et väike tütreke ei kannataks. Viimane on ääretult armukade ja peab ema oma "pärisomandiks". Ja kui ma lasen asjal minna nagu ta läheb, siis tekib olukord, kus poiss on juba nn. pubest väljas ja valmis edasiminema, aga siis ilmneb, et teadmisi ei ole, klass kordama jäetud või veel hullem koolist väljavisatud.
Tean, et probleeme temperamentsete noormeestega on teistelgi, aga kuidas nemad on sellest välja tulnud ja kas edukalt. Ei saa ju ometi väita, et neile lastele rongis kohta ei ole!
Lohutage mind (need kelllel sellised olukorrad on juba möödanik), et kõik ei ole veel kadunud. Ärge öelge, et räägi poisiga, räägime oma vahel õige tihti ja siis on poiss nagu saaks aru, aga põõrab nurga taha ja ... .
Puuduvad kogemused ja teadmised, mida üks või teine käitumisviis endaga lõpptulemusena kaasa võib tuua.