Tere. Minu laps läks lastehoidu kui oli 1,5aastane. Hoiuga harjutamine läks kergelt ja hoidu jäi vabalt ilma jonni või nututa. Töötan graafikuga ja laps käib hoius 2-3 päeva nädalas. Mingi hetk, kui oli juba 2 aastane, hakkas rohkem klammerduma, kuid päris nutuga ei jäänud hoidu kunagi. Nüüd, kui on 2,5ne on mulle hoiust tulnud tagasiside, et tüdruk pelgab teiste emasid/isasid. Läheb liumäe alla peidikusse peitu ja pissib püksi. Samasugst käitumist põhiustab uus poiss rühmas. Poiss pidi olema väga valju häälega ja kui ta seda demonstreerib siis pageb minu laps jälle peitu ja pissib püksi. Hoidu jääb ka kuu aega nutuga. Kodus on tal piisav tähelepanu nii ema kui isa poolt. Kuid mitte midagi ei saa/või teha isa. Koguaeg nõuab emmet. Varem ei olnud ta selles suhtes valiv. Kas see on arenguline muutus, lapse eripära või kuidas peaksin sellele teemale lähenema ning kuidas suhtuma? Kuidas peaksid hoius hoidjad käituma kui üks laps kardab teist? Laps muidu on teiste lastega seltsiv, kuid hoius pidi olema ka momente kui istub üksi diivanil ja ei luba kedagi teisi lapsi ligi. Kui hoidja tegeleb teistega siis hakkab omale tähelepanu osutamist nõudma.
Laste areng käib tsükliliselt, (mõneti kui ameerika mäed), toimuvad edasiminekud ja tagasilangused.
Kui kirjutate, et teie laps kohanes 1,5 aastaselt lastehoiuga ilma suuremate probleemideta, ent tänasel päeval, mil tal vanust 2,5 aastat, läheb laps hoidu nutuga, kardab võõraid täiskasvanuid ning valjusid heliärritajaid- viitab see sellele, et teie väikelaps on stressis ning häiritud. Mitmed vanemad on tõdenud sarnaselt teiega, et hoiuga kohanemine läks suhteliselt kergelt, hiljem on tekkinud tagasilöögid. Võimalik põhjus sellele on lapse areng,- teatud vanuses (aasta, pooleteist vanuses) väikelaps ei võõrasta, võõristusperiood ilmneb edaspidi (kahe, kahe- ja pooleselt). Seotud see lapse mina arenguga, arusaamaga endast kui emast eraldiseisvast indiviidist.
Tema käitumuslikud muutused (suurenenud klammerdumine emasse, hirmukus, nutusus, püksi pissimine) on sümptomid ja viited vanemal sellest, et lapsel on mingi suur mure. Midagi on ta elus kas liiga vähe/puudu, või liialt palju.
Võimalik põhjus on lapse separatsiooniärevus, lapse arengust tingitud arusaam emast eemalolekust/üksiolekust ja see võib olla väga hirmutav.
See, et lapsed hirmu tunnevad, on pigem norm kui erand. Eriti palju erinevaid hirme esineb just väikelastel ja koolieelikutel, kuna nende arusaam maailmast ja mõtlemise eripärad "soosivad" neid.
Samuti võivad lapsed reageerida suurtele muutustele, endale arusaamatutele või pingeid tekitavatele olukordadele pereelus (haigus, muutused vanematevahelises läbisaamises, kolimine, lahutus, vanema tööleminek jne.) ka läbi suurenenud hirmukuse. Kas teie peres on taolisi sündmusi esinenud? Midagi suurt (trauma?) teiega/teie elus, mis võis nii tugevalt last mõjutada? Kuna väikelaps ei suuda oma kogetut, tundeid, veel selgelt sõnadesse panna, ongi ta häiritus näha muutunud käitumisest.
Aidata saate oma last aktiivselt kuulates (sama kehtib lastehoiu kasvatajate kohta). See on olukorras, kus lapsel on mure (ja see tal ju on!) kõige abistavam. Laps kogeb, et vanem mõistab teda, on temaga. Sageli nutavad lapsed peale vanema poolt tunde peegeldamist
(Näiteks: "Saan aru, et lastehoidu minek teeb su õnnetuks ja ajab nutma"; "Sind hirmutab, kui keegi kõva häälega hüüab!" jne. jne.) mõnda aega veelgi tugevamalt- ja siinkohal tahan teid julgustada!- lubage lapsel nutta (taluge see rahulikuks jäädes ära), nutt on lapse jaoks parim pingemaandaja. Kindlasti ei ole see lihtne taluda, aga nuttu ei saa, ega pea takistama!
Aktiivsest kuulamisest saate lugeda: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Julgustage oma abikaasat enam lapsega koos aega veetma (mis siis, et laps eelistab teid), isade suhe lastega on julgem (ei nunnutata, jne), ehk on abiks, kui isa viib last hoidu, isa ütleb (isad räägivadki konkreetsemalt!), et nüüd on hoidu minek...jne.
Sellised mõtted praegu. Loodan, et ühelt poolt lapse kasvades ja teiselt poolt teda teadlikult aktsepteerides/kuulates,- väheneb tasapisi tema hirmukus ja teised stressireaktsioonid.
