Tere, kodus on kasvamas 3a poiss, kes läks 1.sep.2016 esimest korda lasteaeda.
Peale lasteaeda minekut on hakanud laps väga närviliselt käituma, alguses pissis püksi, öösiti voodisse jne.. sellest oleme nüüd lahti saanud. Kui laps lasteaiast tuleb ja oma tahtmist ei saa muutub ta käitumine närviliseks, mänguasjad lendavad, laps tuleb kallale, hammustab, lööb, sõna ei kuula jne.. Väga raske on last maha rahustada, samamoodi ka poes käiguga, varem probleeme ei esinenud aga nüüd on täiesti võimatu poes käia, nõuab igat asja, kui ei saa siis nutt ja kisa lahti. Laps kannab ka Märtsi kuust prille, ja samamoodi oma viha kannab välja prillide peal, loobib neid, surub klaase välja jne.. hetkeseisuga juba 3's paar prille ja vaja uued osta. Hommikuti lasteaeda minekud on ka keerulised, nutab ja vihastab, palub et ta lõunaunne ei peaks jääma( lasteaia õp. küsides kuidas magab, öeldi et väga ilusti) ja käitumine on tal vahest ikka üle piiride. Lasteaia õpetaja on ka mainunud et laps vajab palju tähelepanu, ja olen üritanud lapsele rohkem tähelepanu pakkuda, aga vahest pole piisavalt aega( töölt jõuan hiljem, poes vaja käia, söök vaja valmis teha, vaja koristada jne..) küll aga üritan ja püüan.
Sooviksin teada kuidas käituda sellistes olukordades kui lapse käitumine muutub halvaks ja ta oma tatmist ei saa, mida teha? Kuidas lasteaeda minna hea tuju lapsega kes kõnnib sinna omal jalal mitte emme süles ? Kuidas muuta olukorda nii et kodus oleks ka hea tujuga laps ?
Kirjutate põhjalikult oma kolmeaastase poja muutunud käitumisest, alates sellest sügisest, mil laps alustas lasteaiateed.
Väikese lapse jaoks on toimunud palju suuri muutusi ning tema reaktsioonid sellele viitavad, et kohanemine uute nõudmiste/inimeste/keskkonnaga on väga ressursimahukas (lapse ajule, närvisüsteemile) ja tekitab teie lapses tugevat stressi.
Kohanemine lasteaiaga võib võtta isegi kuni aasta aega, seega võiksite teadlikult võtta lapse ka ebakohast käitumist kui kaudset sõnumit endile: laps on hädas.
Lasteaiaõpetajate soovitus lapsele enam tähelepanu suunata on väga asjakohane. Olukorras, kus teie laps tunneb end ärevalt/ebakindlalt - olete just teie emana see turvasadam, baasturvalisuse allikas, kus ta peab saama end tankimas käia! See, et laps just kodus/kodustega ebakohaselt käitub, näitab, et ta saab enda allasurutud pinged vallandada,- ja seda saab inimlaps teha vaid seal, kus tal on turvaline.
Kindlasti ongi õhtud lühikesed ja kodutöid ning kohustusi palju ning oma aeg tuleb teil neile planeerida. Teisalt on teie väikemees hädas ja just teie saate teda parimal moel toetada, kui planeerite teadlikult igasse õhtusse kasvõi 20 minutit sina-mina aega. See tähendab, et olete 100% lapse jaoks kohal, teete neid tegevusi, mis just teie lapsele meeldivad. On see siis klotside-autodega mängimine, liulaskmine mänguväljakul, raamatu vaatamine või mida iganes - lapsele annab see aeg edasi kogemuse, et mina olen oluline, (minule leitakse aega) mind armastatakse! Armastatud olemise kogemus täidab teie lapse emotsionaalseid vajadusi, annab talle turvatunnet (inimesed on head, mina olen ok, maailm on ok) ning lisaks soodustab see teievahelist kontakti ja head suhet.
Hea suhte pealt on lihtsam saada oma laps endaga koostööle. Pean silmas olukordi, kus teil tuleb oma vajaduste eest seista ja seda lapsele öelda. Lapsed kogevadki oma elus palju frustratsiooni, nad lihtsalt ei saa alati seda, mida ihaldavad. Vanemana saate last sellistes olukordades aidata teda aktiivselt kuulates ning tema tundeid peegeldades. Rasketest tunnetest toobki lapse välja tema kogemus- mind mõistatakse! Mind lubatakse olla selline, nagu olen!
Teil tuleb aga suuta vanemana jääda täiskasvanuks ja mitte kaasa minna lapse emotsioonidega (a la: langen samale tasemele, hakkan vastu jonnima), laps vajab rahulikku ja endale kindlaks jäävat vanemat.
Kindlasti ei tööta karistamine, karistusega ähvardamine, karjumine ega näägutamine. Väikelaps vajab teid ja teie eeskuju, kuidas keerukate tunnetega toime tulla ning probleeme lahendada.
Kuidas aidata lapsel tugevatest tunnetest välja tulla (aktiivne kuulamine), kuidas öelda kohasel moel lapsele "ei" (kehtestamine),- sellest saate lähemalt lugeda:http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Tõhusaid vanemlikke oskusi on veelgi parem õppida koos teiste lastevanematega, vaadake uuel aastal algavaid Gordoni perekoole gruppe: http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/
Lõpetuseks tahan öelda, et kõik lapsed kasvavad, kohanevad muutustega, ning parim, mida oma põnni heaks teha saate, on olla mõistvaks kaasteeliseks tema arengus!
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
