Tere
Pöördun Teie poole murega, mis viis mind täna väga rivist välja. Et asjast täit ülevaadet anda pean rääkima loo algusest peale.
Nimelt käib minu 6 aastane tütar lasteaias koolieelikute rühmas. Iga päev kui ta lasteaiast tuleb küsin kuidas sul täna läks. Pidevalt tuli kaebus, et üks konkreetne tüdruk tema rühmas teeb haiget ( näpistab, lööb rusikaga, hammustab, tõmbab pükse maha, sülitab jne). Suheldes teiste laste vanematega selgus, et ka neil sama mure selle konkreetse lapsega. Korduvalt sai lapsele seletatud, et ära siis mine teda torkima ja hoia eemale, mängi teiste lastega. Sai ka öeldud, et kui ta teeb haiget siis mine räägi õpetajaga. Õpetaja olla talle öelnud, et ärgu olgu kitupunn ja et nad ühed mustad mõlemad. ( arvasin et laps valetab kuid kui rühmakaaslane ütles, et ka talle on nii öeldud sain kinnitust, et see on tõsi )
Ühel päeval nii umbes kuu tagasi läksin lapsele järgi ja ta jooksis mulle nuttes vastu. See sama tüdruk oli teda jälle näpistanud. Õpetajalt selgitust paludes, et miks ja mis toimub sain vastuseks, et mis ma ikka oskan öelda, minu laps oli ise läinud teda a’la mängima kutsuma ja too tüdruk oli korduvalt talle öelnud, et jäta rahule ja nii siis oligi tagajärg käes. Kordasin siis jälle oma lapsele, et mine mängi teistega ära mine tema juurde.
Kodus rääkisin ka olukorrast oma abikaasale, kes kohemaid kirjutas lasteaeda kirja, sest kogu see olukord on kestnud juba 2 aastat. Sai kokku lepitud kohtumine juhtkonnaga. Meie eesmärk oli ennetada seda, et see laps ühel momendil endast välja minnes midagi hullemat ei teeks näiteks ei virutaks mingi kõva esemega vms. Konkreetset lahendust sellele olukorrale ei leitud küll aga lubati hakata rohkem jälgima ja rääkida ka selle lapse vanematega. Sinna paika see teema jäi.
Nagu ikka käivad kõik lapsed viimases rühmas eripedagoogi juures, et saada teada kas laps on kooliks valmis. Olin sellest teadlik kuid sellest, et minu laps käib seal iga nädal ( kui aus olla siis isegi ei tea mitu korda nädalas sest puudub õpetajate poolne info selle kohta) sain teada kui märkasin õpetajate laual tunniplaanis oma lapse nime. Uurisin mis see on ja miks pole meiega räägitud ja kas on midagi millele peame rohkem tähelepanu pöörama. Lubati võtta ühendust. Paar päeva hiljem tuli e-mail, et tuleb vestlus eripedagoogoga. Täna oli siis see päev.
Läksime hommikul abikaasaga kohale, arvuti ekraanile pandi fail 2 lk ja öeldi lugege see läbi. Me palusime selle saata mailile, et saaksime seda kodus rahulikult vaadata. See mõte talle eriti ei meeldinud aga lubas seda siiski teha.
Ta väitis, et mais arenguvestlusel meile mainiti, et meie laps peab hakkama käima eripedagoogi juures. Ma ütlesin konkreetselt ja ausalt, et sellest polnud juttu sest teadsin, et küsisin veel eelkooli kohta ja selle peale öeldi, et pole mõtet kuna õppekava sama mis lasteaias. Ja selle peale ütles eripedagoog, et ta on kuulnud jah et me oleme konfliktsed vanemad kuna tõstatasime teema , et meie last kiusati. Mu abikaasa küsis kohe, et kuidas palun. Vastuseks saime, et ta on kuulnud jutte. Kuidas saab üks kõrgelt haritud eripedagoog alustada oma vestlust sellise ütlemisega? Mulle ei mahu see pähe.
Mina olin hämmingus, sain konfliktse vanema tiitli kuna kaitsesin oma last ja püüdsin ennetada suuremaid probleeme.
Minu abikaasa tõusis püsti ja lahkus öeldes, et ta ei tulnud selleks kohale. Mina jäin suu ammuli kuulama. Mulle öeldi, et pean aru saama, et too laps on erivajadusega. Jah ma saangi aru sellest aga kas see tähendab et minu laps ja teised lapsed peavad kannatama seda füüsilist vägivalda. See ei ole minu jaoks aktsepteeritav.
Nutt kurgus kuulasin edasi. Näidati siis mulle testi mida laps pidi tegema ja see oli see mis mind lõplikult rivist välja viis. 1. Ülesanne oli teha paberi keskele ring ( tehtud ja korrektselt)
2. Tõmmata ringist jooned paberi nurkadesse ja servadesse, et tekiks sektorid ( tehtud ja hästi)
3. Tõmmata 3 triipu mis ei ole ühepikkused ( laps tõmbas sektori ühest servast teise serva üksteise alla) minu järeldus, et triibud tehtud ja eri pikkusega aga mulle tehti selgeks, et need on jooned mitte triibud ( minu jaoks üsna absurdne)
4. Tee 3 kolmnurka ja keskmine olgu kõige väiksem ( olen nõus, et laps tegi valesti sest ta tegi keskmise just kõige suurema)
5. Tee 4 ringi ( väidetavalt oli kaks neist ovaalid mitte ringid, millele ma vaidlesin vastu. Need on väga head vabakäega tehtud ringid, sest ovaali ma seal küll ei näinud. Ja olles ise kokku puutunud joonestamisega ma arvan et ka minul oleks võimatu teha ilma abivahendita täiuslikku ringi)
6. Tee 4 ruutu ( väidetavalt ei saanud laps jälle hakkama sest oli teinud ristküliku, silmaga vaadates ma julgen kinnitada, et külje jooned olid maksimum 2 mm pikemad. Mul tekkis küsimus, et kas tõesti peab 6 aastane laps oskama kõike millimeetri täpsusega.)
7. Pidi joonistama puu, puu otsa 3 õuna ja puu alla 5 õuna ( tehtud väga hästi aga probleem pidi oleme see et laps jutustas kuidas ta puud joonistab, et puul on juured ja lõpuks värvis veel kõik ära ka. Seda poleks laps tohtinud teha. Minu küsimusele kas laps ei tohi siis jutustada. Öeldi et see pole jutustamine vaid kirjeldamine
Seal oli veel 3 ülesannet aga ma ei suutnudki seda kõike ära kuulata, sest see kuidas mulle hõõruti nina alla, et mul puuduvad endal algteadmised.
Lõpuks kees mul juba veri nii korralikult, et ma küsisin konkreetselt, mis te öelda tahate et mu laps on loll ja meie oleme halvad vanemad?
Minu laps ei pidavat olema kooli valmis ja ta ei ole mõistuselt 6 aastane ja tal puuduvad sotsiaalsed oskused.
Ma tõusin püsti ja ütlesin, et mulle aitab ja et minu jaoks on teema ammendatud. Lahkusin lasteaias ise nuttes ja ei suutnud rahuneda 2 h.
Ma kaalusin ja mõtlesin pool päeva ja ei suuda selle olukorraga kuidagi kohe leppida. Olukorra tegi nii hulluks see et see meie vestlus algas sellega et me oleme konfliktsed vanemad kuna julgesime tõstatada teema füüsilise vägivalla kohta. Ja kogu see jutt meie lapse kohta kui rumal ta on viis mind veel eriti endast välja. Kuna ma olen ise kokku puutunud erivajadustega laste ja sotsiaaltööga siis ma julgen väita, et ühegi lapse arengut ei saa kindlaks määrata testiga kus nõutakse millimeetri täpsust. Olen täiesti nõus, et ta on püsimatu ja ei suuda keskenduda aga selline serveerimisviis lõi mul jalad alt.
Nüüd painab mind hirm, et õpetajad hakkavad last kiusama kuna me julgeme oma arvamust välja öelda. Selle eripedagoogi ( väga hea haridusega kuid ta on juba ka 75 aastane) juurde meie laps enam ei lähe sest ta mainis ka ise, et ehk ei peaks siis meie laps tema juures käima ( esimese sammuna otsime eraõpetaja lapsele). Ma olen segaduses kas see kõik on siis vale, mis me teeme. Kas ma oleks pidanud hoidma oma suu kinni selle erivajadusega lapse suhtes ja lihtsalt oma lapsele selgitama, et hoia eemale?
Nüüd õhtul kui mu abikaasa koju tuli oli ta vahepeal suhelnud lasteaia direktoriga kes ütles konkreetselt, et tema ei usu, et see õpetaja meile nii ütles. Mis mõttes, kas tõesti meie 2 täiskasvanut inimest mõtleme välja muinasjutte. Selline mulje jääb nagu me tahaks ennast põnevaks teha. Oleme konkreetselt olukorras kus ei oska enam järgmist sammu teha.
Palun teiepoolset erapooletut arvamust kogu selle olukorra kohta ja ehk oskate anda nõu mida me peaks tegema, kuidas käituma. Jah tunnistan, et ärritusin aga leian ikka veel, et väga ebakompetentne öelda, et oleme konfliktsed vanemad. Olen meeletus hämmingus.
Olete mures ja ärritunud ning küsite tagasisidet ja soovitust lasteaias toimunu osas.
Kindlasti ei ole normaalne, kui lasteaiaõpetaja nimetab last kitupunniks või eripedagoog teid konfliktseteks vanemateks. Ei ole mõistlik sildistada teist osapoolt konfliktseks isegi siis, kui ilmselge konflikt juba täiesti olemas on.
Et konflikti lahendada, on alati võimalik kasutada jõudu, kaasata omavalitsuse ja haridusvaldkonna ametnikka ning nõuda õigusemõistmist. Võimalik on ka algatada hoopis arutelu. Tõepoolest, mõnikord see ongi põhjendatud ja demokraatia ning avatud ühiskond nii toimibki. Kõige olulisem on aga mõista, millised on konfliktis osalevate osapoolte vajadused.
Selles konfliktis on põrkunud teie lapse vajadus harjutada sotsiaalseid oskusi ja tunda end lasteaias turvaliselt, teie vajadus tunda, et teie laps on parima võimaliku hoole all ning lasteaipersonali vajadus tunda, et nad on head professionaalid, teevad õigeid otsuseid ning tulevad toime erinevate lastega, s.h. erivajadustega lastega.
Mainin, et erivajadusega lapsed suurtes lasteasutustes on tõeliseks väljakutseks ka lasteaiaõpetajatele. N. ö. süsteem üritab neid lapsi kohandada olemasolevate oludega. Üsna tihti on argumendiks vaid see, et lihtsalt paremat võimalust hetkel ei ole. Lasteaiaõpetajad, ükskõik kui tublid nad ka ei ole, peavad aru andma rühma lapsevanematele, erivajadusega lapse vanematele, lasteaia juhtkonnale ja tervele haridussüsteemile.
Mõnikord on kõige tulemuslikum kasutada n.ö. võit-võit konfliktilahendusmeetodit. Hästi üldiselt öeldes tähendab see seda, et ei lahendata otseselt tekkinud probleemi vaid vaadatakse sügavamale ja otsitakse lahendusi, mis baseeruvad osapoolte sügavamatel vajadustel.
Siinkohal on minu poolt pea võimatu öelda, milline lahendus just nüüd õige on. Valiku saate teha vaid teie ise. See, mida valite ongi just teie jaoks ainuõige.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
