Minu varsti kümneseks saav poeg sündis enneaegsena 30. rasedusnädalal.
Praegu käib laps 3. klassis. Ta on küllaltki tugeva tervisega, silmad-kõrvad korras, kasvult on pisut väiksem kui teised temaealised poisid. AGA…tema tähelepanu hajub kohutavalt kiiresti. Tunnis kaasatöötamine võrreldes 1. klassiga on õnneks paranenud, enam ta ei mängi oma asjadega niisama, vaid enam-vähem teeb kaasa, mis vaja. Kuigi teda on aeg-ajalt ikkagi vaja oma maailmast tagasi õppimise juurde kutsuda. Oleme teinud kokkuleppe, et oma kodused tööd (mida on väga vähe võrreldes teiste koolidega) teeb ta koolis ära. Pärast seda tuleb ta koju ja saab nautida oma vaba aega. Või tegelikult peab ütlema hoopis, et SAAKS nautida, KUI ta õpiks… Ta küll ütleb mulle, et kõik on õpitud ja ta hakkab nüüd koju tulema, kuid kodus neid asju kontrollides selgub, et mitte midagi ei ole õpitud. Vabandusi leiab ta palju, alustades sellest, et ta ei jõudnud (kuigi aega oli tundides, mitte minutites) või polnud õppimist e-koolis kirjas (kuigi tegelikult oli küll). Kodus kordub iga kord sama rutiin: mina palun, et ta õpiks siis oma asjad ära, mille peale tuleb vastu “ei viitsi”, “pärast”, “ma ei taha”, “miks ma pean?”, “ma tahan puhata” jne kuni selleni välja, et mina olen paha ja sunnin teda liiga palju õppima. Enamasti kasvab sellest välja suuremat sorti tüli, mille keskel ükski meie pere liige viibida ei soovi. Kui ta ükskord on saanud oma laua taha maha istutud, siis hakkab ta vihastama ja asju loopima, sest väidetavalt ta ei saa aru, mida ülesandes teha kästakse. Muidugi kasutab ta iga väiksematki võimalust laua tagant ära saada - väike vend segab, teine räägib juttu… Kokkuvõttes - kui ma tal sõna otseses mõttes seljas ei ela, siis ta ka midagi seal laua taga tehtud ei saa. Ja minu jaoks on selline igapäevane jauramine nii emotsionaalselt kui füüsiliselt kurnav. Lisaks õppimisele ei meeldi talle ka enda järelt koristada, nii et tema voodi on tavaliselt nagu seapesa ja riided pahupidi mingis hunnikus. Ka sellest tekib tavaliselt tüli, kui palun või käsin tal oma riided korralikult kappi panna ja voodi ära teha.
Mida peaksin tegema, et saaks otsa see lõputu vaidlemine ja ta saaks ükskord ise aru, et parem on asjad lihtsalt ära teha, kui neid pidevalt edasi lükata? Kas see võib olla seotud tema enneaegsusega? Kui pärast sündi haiglas olime, siis seal mainiti küll, et suuremana võib paljudel enneaegsetel esineda hüperaktiivsust või mingeid muid keskendumis- ja tähelepanuhäired.
Oma kirjas toote välja, et poeg suudab juba enam-vähem koolitunnis kaasa teha, saan aru, et õpetajatega on tehtud kokkulepped, kuidas poissi nö omast maailmast taas tunnitegevuse juurde tagasi tuua.
Lapsel on nii koolis kui kodus õppimisse keeruline süveneda, tema tähelepanu kipub hajuma. Kui koolis aktsepteerib ta enda korralekutsujana õpetajat, siis kodus tekivad teil igapäevaselt suured vaidlused ja tülid- mis pingestavad kogu pere õhkkonda.
Kui te laps on sündinud enneaegsena ja juba haiglas anti kaasa mõte, et taolistel lastel kipub esinema keskmisest enam tähelepanu- ja keskendumisraskusi, ning kogu lapse arengulugu on seda ka kinnitanud,- võiksite igaks juhuks ja ennekõike lapse heaolu arvestades, minna pojaga konsultatsioonili kliinilise lastepsühholoogi vastuvõtule. Spetsialist saab siis hinnata, kas teie pojal on tähelepanu ja keskendumishäire. Miks oleks hea seda teha, siis seda seetõttu, et spetsialist oskab kaasa anda ka häid nõuandeid, soovitusi, kuidas taolise eripäraga last parimal moel toetada, suunata, koostööle kaasata.
Saan aru, et koolis õpetajad oskavad poissi kaasata. Head on omavahelise kokkulepped, kus õpetaja koos õpilasega arutavad, mis võiks olla nende omavaheline märk või signaal (et klass ei märkaks), kui õpetaja näeb vajadust lapse tähelepanu õppetööle suunata. See võib olla vaikselt lihtsalt möödaminnes käe õlale panek, või on lapsel laual mingi pisike ese, mis aitab tal meeles hoida, et ta õpetajat kuulaks.
Tõite välja, et olete teinud kokkuleppe lapsega, et see teeb peale tunde koolis ära ko koduse töö - ehk vajab te laps ka siisn mõne kohaloleva täiskasvanu, st õpetaja juuresolekut, suunamist? Kas sellel teemal oleks võimalik koolis õpetajaga rääkida ning kokkuleppeid teha?
Koduse olukorra kohta nimetaksin seda, et kodu on turvaline koht teie pojale ja seal saabki ta end nö lõdvaks lasta, koolis ja väljspol kodu võtab ta end kokku, annab endast parima, aga kodus laseb ta oma pinged, väsimuse, ka frustratsiooni välja voolata. Ja eks ikka ema on see turvaisik, kelle juuresolekul ta pinge maha laadub. Ühelt poolt on see suurepärane, et laps teid usaldab, teisalt kindlasti väsitav.
Kuidas saada laps endaga koostööle? Ikka heaga. Kellelgi meist ei meeldi kuulda igapäevaselt pahandamist, näägutamist, mis edastab tunnet, et minuga ei olda rahul. Teie täiskasvanuna peate mõistma, et tegelikult on teie lapsel mure - et ta ehk tõesti ei suudagi üksi keskenduda õppetööle, et tal on raske lülituda mängult (või mõnelt muult mõnusalt tegevuselt) õppimisele.
Soovitan teil vanemana lapsele oma vajadustest/soovidest/ettepanekutest rääkides kasutada mina-sõnumeid, nende kaudu saate anda lapsele teada ka teid häirinud käitumisest (kehtestate ennast mittesüüdistaval moel). Kirjeldage nähtut, mis kahju vanemana saite ja mis tundeid see teis tekitas. Selleks, et teie kehtestamine ka toimiks, olge valmis nüüd kuulama last- mis iganes ta vastab või emotsioone ta kehakeel väljendab- peegeldage see talle sõnumina tagasi. Koostööd saavad teha vaid inimesed, kes teineteist austavad ja teineteise ärakuulamine on selle kohta selge tõend. Vanemana võiks olla lapse koostööle saamine just see meetod/viis, mis aitab ettetulevaid probleeme parimal moel lahendada. Kui lapse tunded/sõnum tagasi peegeldatud, saate taaskord edastada oma mina-sõnumi (teil on vajadus, teie seisate oma õiguste eest) ja taoline kehtestamine-kuulamine toimub niikaua, kuni laps on rahunenud ja valmis teiega koostööd tegema. Küsige- mis me nüüd teeme, mõtleme koos, kuidas seda muret lahendada?!
Leian, et suhtlemine ja enda vajaduste ja mure väljendamine ausalt ja teist süüdistamata läbi mina-keele - koostööle kutsudes- on kindlasti tõhusam viis kui (igapäevane) riidlemine.
Mina-keele ja teiste tõhusate vanemlike suhtlemisoskuste kohta saate lugeda: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Olge valmis, et see võtab aega ja nõuab järjepidevust ja meelekindlust vanematelt ja kõikidelt teistelt täiskasvanutelt, kes lapsega toimetavad. Alati põhjendada ja selgitada, miks mingi käitumine ei ole aktsepteeritav ja millist käitumist selle asemel oodatakse.
Oodatava käitumise lisamine annab lapsele selged suunised- võimalik, et ta ei tea/ei tunneta, mis tagajärjed/mõju käitumisel võivad olla ja seetõttu on talle abistav, kui lisate oma mina-sõnumile käitumise positiivse alternatiivi. Mis siis, et tegu on juba kolmandas klassi õppiva lapsega.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
