Minu 2.klassis õppiv poeg ütleb 3-4 korda nädalas, et vihkab koolis käimist. Päevikus on sageli märkusi. Need on tunni segamise eest. Lapsega täpsemalt rääkides olen teada saanud, et ta seisab sageli (1-3 korda) nädalas laua kõrval püsti või vahetunni ajal nurgas. Põhiteema on lobisemine. Õpetaja kirjutab lobisejate nimed tahvlile. Laps ütleb, et ta saab oma ülesanded kiiresti tehtud. Õpitulemused on tal hinnete järgi väga head. Ka emana näen, et ta on kiire taibuga ja nutikas laps. Ise ta ütleb, et on rumal ja ei oska midagi. Olen aru saanud (lapse jutu põhjal), et klassis on 4 kiiremat õpilast, kuni 10 last, kes vajavad väga sageli õpetaja/abiõpetaja abi ja ja ülejäänud sellised, kes saavad enam-vähem hakkama. Pöördusin klassijuhataja poole. Selgus, et probleemiks on lobisemine...ja ega ma muud teada saanudki. Asi sai alguse juba 1.kl. Arvasin, et see on kohanemine, sisseelamise aeg vms ning möödub aja jooksul. Muret teeb, et olukord ei ole muutunud, laps on oma võimetes kahtlema hakanud, näen, et tema enesehinnang on märgatavalt madalam, on trotslikum, kahtleb kõiges, närib küüsi, öösiti ärkab ehmunult üles ja tuleb meie voodisse.
Mida teha? Kuidas last ja iseennast aidata?
Teie 2. klassis õppiv poeg ütleb, et vihkab koolis käimist. Last on pandud tunni ajal laua kõrvale püsti seisma või vahetunni ajal nurka. Õpetaja on öelnud, et põhjuseks on lobisemine.
Laste temperamendid ja käitumisharjumused on erinevad. Selleks, et last ja tegelikult ka iseennast aidata, oleks eelkõige vajalik selgusele jõuda, mis siis täpsemalt toimub. Kas lisaks lobisemisele on veel mingi käitumine , millega teie poeg õpetajate tähelepanu on äratanud? Lobisemise eest vast vahetunnil nurka ei panda? Ükskõik, kui raske see tundub, hoidke ikka kooliga head kontakti. Teie ja õpetaja väärtushinnangud ei pruugi alati klappida, kuid see, kuidas teie õpetajasse suhtute, kui palju teda mõista püüate, mõjutab päris palju, kuidas laps ise olukorda tajub. Kui laps näeb, et teil on õpetajaga head suhted ja te koos püüate teda aidata, siis tunneb laps end koolis turvaliselt.
Võib olla saaksite paluda, et viibite mõnes tunnis vaatlejana, et mõista, kuidas oma last toetada? Kui tegu on tõepoolest lobisemisega, siis selgitage lapsele, et mõnikord jääb inimestel lihtsalt puudu oskustest. Hea on aga see, et kõiki oskusi saab õppida. Kui antud juhul on tegu oskusega vaikselt ja kannatlikult istuda kui ülesanded on lahendatud, siis arutage, kuidas saada vaikselt olemise meistriks nagu näiteks “luuraja” (võib olla saate näiteks tuua mõne multikategelase või raamatu kangelase). Saate kodus mänguliselt harjutada vaikselt olemist, algul 10 minutit ja siis 20 minutit ja siis lõpuks ka 45 minutit. Pakkuge lapsele võimalusi, mida sel ajal teha. Selgitage, et n.ö. rääkida saab ka oma mõtetes. Alati ei pea kõike välja ütlema. Proovige seda koos. Leppige õpetajaga kokku, et kui poeg on jõudnud ülesanded lahendada, siis annab õpetaja lisaülesandeid. Võib olla saate ise lapsele vihiku lisaülesannetega kaasa panna (mõistatused, värvimised vms.).
Kui alustate uute oskuste õppimisega, siis võiksite leida näiteid enda poolt: Ema ei osanud suppi keta. Pidi mitu korda enne harjutama, kui see välja tuli./ Isa ei osanud autoga sõita. Pidi esialgu päris palju harjutama. Nii saab poeg teadmise, et igat puudust on võimalik parandada uue oskuse omandamise läbi. Vaja on vaid soovi ja kannatlikkust.
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
