Minu poeg (4a) käib hea meelega lasteaias ja on ka kodus rõõmus ja väga tegus laps. Üldiselt probleeme ei ole, aga aeg-ajalt saame lasteaiast teate, et ta lükkas teist last, ei jaganud oma mänguautot teistega või ei kuulanud õpetaja sõna. Tavaliselt me siis võtame poisi samal õhtul kodus ette: istume kõik koos diivanile ja püüame temaga rääkida, tema käest küsimuste teel teada saada, mis täpselt juhtus, kus, kellega jne, ja miks tema nii käitus. Seejärel selgitame talle ka, et selline käitumine ei sobi, teine laps sai haiget ja on õnnetu vms. Pärast sellist jutuajamist on poiss mõnda aega hoolikas ja püüdlik, aga loomulikult mõne aja pärast (umbes kord kuus) juhtub jälle midagi. Poiss küsib minult, et mida teha, kui ma ütlen teisele lapsele, et mine eest ära, aga ta ei lähe - siis ma ju pean teda lükkama? Ma olen siiani soovitanud, et ära lükka, palu õpetajat appi. Aga see ei toimi, sest lapse tunded on mängu ajal tugevad, ta on impulsiivne ja tihti ta ei saa enne arugi, kui juba on teist last kas lükanud või löönud. (Löömist on väga harva, enamasti kurdetakse, et ta lükkas.) Ma tean oma last, ta ei ole kuri ega agressiivne, aga tal on vaja õppida oma tunnetega toimetulekut. Kuidas teda abistada? Mida talle soovitada mängus ettetulevate olukordade lahendamiseks?
Teie 4- aastane poeg kipub lasteaias teisi lükkama. Olete lapsega rääkinud ja proovinud teda aidata. Ta justkui mõistab, aga järgmisel korral lükkab ikka uuesti.
Olen teiega päri, et emotsioonidega toimetulekut on võimalik ja peabki õppima. See on lapse arengus üks põhilisi teemasid. Isegi väga turvalises keskkonnas kasvanud 4- aastasel ei ole tasakaalustaja ja ratsionaalse mõtlemise rolli omav ajukoor ja otsmikuaju veel piisavalt arenenud. Nii kipub igasugune ebaõnn või suutmatus end kehtestada tekitada suure stressihormoonide pealetungi. Sellisel juhul vajab laps täiskasvanu abi. Arvesse võiks võtta ka seda, et 4- aastaselt on lapsel päevakorras teemad: Kuidas asjad käivad? Kas ma saan neid mõjutada või muuta? Kas ma suudan teisi panna oma tehtud reeglite järgi käituma? Kas ma võin teha uusi reegleid? Ma tahan võita!
Kuna laps õpib mitte nii palju sõnade ja selgituste, kui vanemate poolt etteantud mudeli alusel, siis võiksite olla lapsele justkui elavaks eeskujuks. Kui teil on mingisugune ebameeldiv üllatus, kui teid häirib midagi, kui on halb tuju vms., siis öelge see kõva häälega välja ja pakkuge ka ise lahendus. Näiteks: “ Nüüd olen ma küll pettunud! Soovisin võileiba teha, aga leib on otsas! Vajan kõigepealt ühte kallit/ Joon klaasi vett/ vms. Otsige natuke sarnaseid olukordi, mis lasteaiaski võivad ette tulla ja mängige need siis läbi. Üsna pea võite näha, et teie laps hakkab teid jäljendama.
Pakkuge lapsele võimalusi, kus ta saab teha oma reegleid ja ka võita. Näiteks kasvõi koos lauamängude mängimine. Selgitage, et mõnikord on sobilik pakkuda oma reegleid, mõnikord peab aga lihtsalt leppima. Olge jälle ise eeskujuks.
Kuna teemaks on olnud lükkamine, siis saate lapsele õpetada, et iga inimese keha kuulub talle endale. See on privaatne ja enne, kui teist inimest puudutada on sobilik selleks luba küsida.
Võite arutada ka lihtsalt selle üle, milliseid tundeid erinevad käitumised tekitavad. Kasutage internetist väljaprinditud emotsioonide kujutisi, mängige pehmete mänguloomadega lasteaias toimuvaid situatsioone läbi jms. Võib olla saate lasteaiaõpetajaga kokku leppida, et poeg küsiks temalt kallistust, kui emotsionaalne pinge liiga suureks läheb.
Usun, et kui olete lapsele ise heaks näiteks ja aitate tal suhtumist oma emotsioonidesse teadlikumks muuta, siis muutub lapse käitumine peagi.
