Tere! Minu 8 aastane poisslaps lollitab pidevalt kui on teiste lastega koos, tunnis kaasa ei tee segab ja häirib teisi lapsi. Näiteks laps käin hetkel tantsutrennsi kuhu ta ise tahtis minna, üks päev piilusin mida nad seal teevad ja minu laps ainsana lollitas keeldus kaasa tegemast ja püherdas põrnadal niisama. Kuulsin kui õpetaja ütles talle et palun lõpeta lollitamine. Andis talle valida kas ta tahab trennis käija ning kaasa teha või siis lahkub trennist, sest see segab teisi. Antud käitumine teeb väga murelikuks, mida peaksin tegema. Sarnast käitumist on olnud ka eelmisel aastal kui ta käis esimese klassis. Olen käinud psühholoogi ja psühhiaatri juures. Arvatakse, et tal on aktiivsus -ja tähelepanuhäire. Aga mida teha kui laps totaalselt eirab mis talle öeldakse.
Olete oma pojaga käinud juba psühholoogi ja psühhiaatri vastuvõtul, ning nagu teist aru saan, kahtlustatakse lapsel aktiivsus- ja tähelepanuhäiret (aga diagnoosi pole veel pandud?). Olete väga mures, kuidas saada laps end kuulama, kuidas saada laps endaga koostööle.
Selle diagnoosiga lapse suunamine, temaga suhtlemine, lapse motiveerimine jms nõuab erilist lähenemist ja teadmisi. Soovitan teil vanemana lapsele oma vajadustest/soovidest/ettepanekutest rääkides kasutada mina-sõnumeid, nende kaudu saate anda lapsele teada ka teid häirinud käitumisest (kehtestate ennast mittesüüdistaval moel). Kirjeldage nähtut, mis kahju vanemana saite ja mis tundeid see teis tekitas. Selleks, et teie kehtestamine ka toimiks, olge valmis nüüd kuulama last- mis iganes ta vastab või emotsioone ta kehakeel väljendab- peegeldage see talle sõnumina tagasi. Koostööd saavad teha vaid inimesed, kes teineteist austavad ja teineteise ärakuulamine on selle kohta selge tõend. Vanemana võiks olla lapse koostööle saamine just see meetod/viis, mis aitab ettetulevaid probleeme parimal moel lahendada. Kui lapse tunded/sõnum tagasi peegeldatud, saate taaskord edastada oma mina-sõnumi (teil on vajadus, teie seisate oma õiguste eest) ja taoline kehtestamine-kuulamine toimub niikaua, kuni laps on rahunenud ja valmis teiega koostööd tegema. Küsige- mis me nüüd teeme, mõtleme koos, kuidas seda muret lahendada?!
Leian, et suhtlemine ja enda vajaduste ja mure väljendamine ausalt ja teist süüdistamata läbi mina-keele - koostööle kutsudes- on kindlasti tõhusam viis kui (igapäevane) riidlemine või karistamine.
Mina-keele ja teiste tõhusate vanemlike suhtlemisoskuste kohta saate lugeda: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Olge valmis, et see võtab aega ja nõuab järjepidevust ja meelekindlust vanematelt ja kõikidelt teistelt täiskasvanutelt, kes lapsega toimetavad. Alati põhjendada ja selgitada, miks mingi käitumine ei ole aktsepteeritav ja millist käitumist selle asemel oodatakse.
Oodatava käitumise lisamine annab lapsele selged suunised- võimalik, et ta ei tea/ei tunneta, mis tagajärjed/mõju käitumisel võivad olla ja seetõttu on talle abistav, kui lisate oma mina-sõnumile käitumise positiivse alternatiivi. Mis siis, et tegu on 8-aastase lapsega.
Lisan siia ka kaks raamatut, mis võiksid olla abiks: Malle Roomeldi jt. "Hüperaktiivne laps. Abiks lapsevanematele ja pedagoogidele", TÜ kirjastus, 2003; Joanne Steer, Kate Horstman "Aktiivsus- ja tähelepanuhäirega laste ja noorte abistamine õppetöös", Kirjastus Kunst, 2011.
Võimalik, et teil tuleks ikkagi lapsega uuesti ka psühhiaatri konsultatsioonile minna, - kõikide koostöös (vanemad, psühhiaater, psühholoog, õpetajad, tugigrupp) on parim võimalus oma last toetada tema eripäras ning ka ise vanemana ellu jääda.
Iga probleemi aitab vähendada rohkema info omandamine, seetõttu panen siia lingi, teadmata küll, kas olete seda juba külastanud. Lehel on rohkesti infot nii igapäevase toimetuleku kohta kodus kui ka laiema infovõrgustiku kohta. Vaadake:http://www.ath.ee/est/info
