Laps läks sellel aastal esimesse klassi ja ta on täiesti muutunud. Koolis toimub iga päev midagi kohutavat, mille tegu ta ei oskagi seletada. On tulnud selle lühikese ajaga loomade piinamist, kaas õpilase löömist, jalutab tunni ajal ringi ja üldse ei suuda keskenduda. Õpetajat ei kuula ja ei suuda kontakti luua. Me oleme rääkinud ta mõistab need teod kõik hukka aga ikka juhtub ja ta ei osak seletada miks nii teeb kuigi saab aru et seda ei tehta. Kodus on hakanud kassi piinama ja ehmatama, mida enne ei teinud,uksi paugutama, roppusi rääkima ja karjuma.
Tundub nagu tal on kõik kokku jooksnud ja ei suuda ennast kontrollida. Mingil hetkel ta on ise ka õnnetu et nii kõik läheb kuidas ei peaks. Kodus ei ole võimeline ta isegi järgmiseks päevaks asju kokku pakkima, sest ei suuda sellele tegavusele keskenduda.
Füüsiliselt me teda ei karista, püüame olla hästi mõistvad ja aru saada aga vahest lihtsalt saab meilegi kodustele seda liialt palju ja siis plahvatame. Lihtsalt ei suuda enam ei tea kuidas teda aidata ja mida teha.
Tänan!
Kirjutate, et teie vastsel koolilapsel läheb kehvasti, - teid hirmutab, et lapse käitumine on seletamatu, sisaldades loomapiinamist, koolikaaslasele haigettegemist, suutmatust tunnis keskenduda ning lapse sõnavarasse on siginenud roppused.
Tõdete, et laps on ka ise toimuva pärast õnnetu ning justkui ei suudaks end kontrollida.
Teie laps on alles alustanud kooliteed- kool, kus palju uut ja varasemaga erinevat, ning millega kohanemine võtab oma aja. Muutustega kohanemine võib kaasa tuua lapsel erinevaid stressireaktsioone, kaasa arvatud ebakohane käitumine, kehalised reaktsioonid ehk somaatilised stressireaktsioonid, hirmukuse suurenemine jne, jne. Mõneti tuleb vanematel aktsepteerida fakti, et kooliga kohanemine võtab aega ja energiat ning mõned tagasilöögid (käitumuslikud, arengulised, ka tervises) on pigem norm, kui erand.
Vanematena saate oma last aidata ikkagi eelkõige teda kuulates ja ise rahulikuks jäädes. Rahunege kindlasti enne maha /kui tunded üle pea kasvavad/, kui tahate lapse ebakohase käitumise jutuks võtta, sest hädas laps vajab rahulikku täiskasvanut. Laps vajab kinnitust, et armastate teda tingimusteta, et mõistate teda ja olete alati olemas, kui ta teid vajab.
Suhelge omavahel pingetevabal hetkel (näiteks magamamineku aeg), kuulake last, kuidas tal päev läks. Last aktiivselt kuulates sõnastage ümber tema poolt räägitu, või tugevad tunded, mida temas tajute. See on lapsele abistav, ta tajub, et mõistate ja toetate teda. Kui laps tunneb, et on saanud segamatult oma /rõõmu või/ mure ära rääkida, - ilma et kohe lohutama, muret vähendama kipute, saab ta ka ise paremini toimunust aru ja alles siis on koht küsida- mida me nüüd teeme, kuidas olukorda lahendada? Ehk siis probleemilahenduse koht.
Lugege tõhusatest vanemlikest oskustest perekeskus Sina ja Mina: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/ , põhjalikumalt Thomas Gordon raamatust "Tark lapsevanem" või tulge ise lapsevanemate suhtlustreeningule. Infot algavatest gruppidest leiate: http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/registreeri-koolitusele/
Kuidas olete klassijuhatajaga koostööd teinud, soovitan rääkida ja paluda ka koolipoolset tuge, kaasamõtlemist. Kindlasti tasuks pöörduda toe ja nõu saamiseks koolipsühholoogi vastuvõtule. Mõistlik oleks teha kokkusaamine, ümarlaud, plaanida koos last toetavaid tegevusi. Ilmselgelt on teie laps hädas ning mida kiiremini abi otsite, seda parem. Kui lapsel väljenduvad elumuutusega nii drastilised muutused käitumises (ja varem pole olnud muresid tähelepanu- ega keskendumisvõimega, agressiivsusega?), pole mõtet kauem oodata.
Kui koolis ei ole kohapeal spetsialisti, pöörduge kohalikku Rajaleidja keskusesse (need asuvad igas eesti suuremas linnas, vaadake: www.rajaleidja.ee), sealt saate kindlasti abi. Võimalik, et teid suunatakse pereteraapiasse, abistavad on kõik loovteraapia meetodid.
