Meie 5-aastane laps hakkas hilja rääkima. Logopeed soovitas tasandusrühma, kuna jutt on ebaselge ja häälikute asendust on, samas arengutestid näitasid et areng on eakohane. Laps aasta aega juba käis tavalises lasteaias kus adopteeris hästi ja sõpradega nalja sai palju, omandas hulka oskusi.
Nüüd viisime ta üle teise lasteaeda kus ta saab pidevat kõneravi.
Raske on. Ma nägin teisi lapsi rühmas, käitumisprobleemidega, arenguprobleemidega. Meie rahulik ja rõõmsameelne laps on muutunud nukraks ja lasteaiast ei soovi rääkida üldse. Tal ei ole seal mängukaaslast, suhtlemist ja lusti sama vanuses ja nobedate lastega.
Väga mures ja kardan et kõneravi saamine varastab meie lapselt lapsepõlve, kogu elujõudu rõõmu ja heasüdamlikust, mis tal on. Kahtlen meie otsuses. Kardan sisemiselt murda last.
Mis nüüd saab ei tea. Kui saata last tagasi, äkki ei jõua ta kooliks õigeks oma kõne sättida.
Eralogopeede juba helistasin üle, mitte keegi ei saa anda ravitunnud selles mahus mis meil vaja oleks. Tasandusrühm on lahendus, kuid...mis hinnaga...
Vahetasite oma lapse lasteaeda, kuna soovisite, et ta saaks kõneprobleemide tõttu vastavat ravi. See on aga kaasa toonud uued mured, kuna uues rühmas ei ole laps leidnud sõpru ning tunneb end seal üksiku ja kurvana. Sooviksite oma lapsele parimat, kuid teil on raske otsustada, mis on hetkel lapsele olulisem. Mõistan, et tunnete end ummikusse sattununa. Ühest küljest on kõne hilise arengu tõttu logopeediline ravi lapse huvides, teisalt teeb lapse nukrutsemine ja sõprade puudumine teile muret. Tundub justkui ei olekski head valikut, et valida saab ainult halva ja veel halvema vahel.
Usun, et tegelikult tajute emana hästi oma last, tema vajadusi, eripära ning seda, mis talle on parim. On tunnustamistvääriv, et peate oma lapse hingerahu nii oluliseks. Teil on õigus, see on tõesti väga tähtis tervikliku, tasakaalus ja kõrge enesehinnanguga inimese arenemisel. Kui lapsel on uues rühmas kadunud mängulust ja rõõmus meel, kuna ta ümbritsevate lastega ei sõbrune ning end nende hulgas hästi ja turvaliselt ei tunne, siis on tema sotsiaalne ja emotsionaalne areng takistatud ja nii võib ühe probleemi leevenemine kaasa tuua teised ja ehk suuremadki mured, isegi psüühikahäireid.
Tuvalisustunne, positiivne meel ja sõpradega suhtlemine on väga olulised ka kõne arenemisel. Soovitan teil koos lapsega konsulteerida nii logopeediga kui teise arvamuse saamiseks ka mõne teise spetsialistiga, ning arutada see teema läbi põhjalikult ja kompleksselt, st võttes arvesse nii lapse kõne- kui psüühilist arengut. Kui kas spetsialisti soovitusel või oma sisetunde põhjal otsustate uuesti tavalasteaia kasuks, siis on loodetavasti võimalik sealt kõrvalt siiski piisavas mahus kõneravi saada, et laps kooliks vajaliku kõnearengu taseme saavutaks. Aega selleks praegu veel on. Kõige esmane on siiski tagada lapsele positiivne ja toetav keskkond, vaid siis saab ta areneda, ning mõnikord toimuvad suured arenguhüpped lausa iseenesest, lihtsalt kuna laps on jõudnud teatud küpsuseni. Soovitan usaldada eeskätt enda sisetunnet ja tegutseda vastavalt sellele – teie tajute ja tunnete oma last kõige paremini.
