3,5aastane tüdruk on esimest aastat waldorf-lasteaias, tavaliselt 3 hommikupoolikut nädalas (nüüdseks 8 kuud), varasemalt ei ole lasteaias käinud. Arenguvestlusel räägiti, et kohanemine on temavanuse lapse kohta läinud väga kiiresti ja edukalt, probleeme ei ole, mängib väga hästi suuremate lastega ( lapsed rühmas vanuses 3-7a), ei mängi nö eakohaseid mänge, vaid oma vanusele vastavalt suuremate laste mänge.
Viimased 3 kuud on asi muutunud minu jaoks hirmutavaks. Laps läheb küll hommikul hea meelega lasteaeda, kuid iga päev kui järele lähen, on laps täis raevu ja viha. Ärritub iga pisima asja peale, trambib jalgu, kiristab hambaid, ei lase ennast puutuda, kui sülle võtan, hakkab lööma ja lahti rabelema, hüsteeritsema ja nutma, rebib asju puruks, viskab asju. Kasvatajate sõnutsi on päev läinud hästi. Rühmas on ka üks probleemne ja kohati vägivaldne poiss, kes käib tütre jutust pärast iga lasteaias veedetud hommikupoolikut läbi.
Samasugune käitumine pärast lasteaiapäevi jätkub ka kodus. Üks skandaal teise otsa.
Kodus on kõik tema jaoks endistviisi stabiilne ning pereringis pole toimunud muutusi.
Endast väiksemaid lapsi pole ta väikesest peale väga armastanud, ka lasteaias pidavat neid eemale lükkama.
Kasvatajate sõnul on lapsel lihtsalt tarvis lasteaiast puhata. Sellel nädalal käis ta vaid 2 hommikupoolikut, kui kasvatajad mu mure peale taaskord kostsid, et ju on vaja ikka puhata.
Kas võib olla, et lapsele lihtsalt ei sobi vanuseline segarühm ning ta pingutab liiga kõvasti, et suurematega sammu pidada ja nende moodi asju teha ja käituda? Ning seetõttu on ülestimuleeritud ja ei suuda oma emotsioone kuidagi kontrollida? Või peab ta lasteaias suuremate tähelepanu saamiseks ennast liiga nö karmilt kehtestama? Või on siiski kodus kindlate reeglitega harjunud lapsel raske kohaneda waldorf-põhimõtetega, kus kõik on erilised ning nö karistamatu tegutsemine ei ole tema jaoks turvaline?
Miks teie 3,5-aastase lapse käitumine nii drastiliselt on muutunud- põhjuseid võib olla mitmeid ja ühest ja selget vastust teile siinkohal anda ei saa.
Kuna lapse käitumine muutub just siis, kui talle lõunaajal aeda järele lähete, siis kas olete oma last püüdnud aktiivselt kuulata, mis teeb ta meeleolu nii kehvaks, et peab end väljendama raevutsedes, vihaselt?
Lapse ebakohane käitumine võiks olla vanemale signaaliks, et lapsel on mingisugune probleem, mure, millega ta toime ei osaka tulla. Parim, mida taolistes olukordes teha, on jääda rahulikuks täiskasvanuks, kes mõistab, et lapse käitumine on mingi tema katmata vajaduse väljendus, mure- ja me saame teda aidata teda kuulates ja mõistes. Aktiivne kuulamine tähendab, et sõnastate ümber lapse poolt öeldud sõnumi sisu, või tema sõnumi tagant paistva tugeva emotsiooni. Ise sealjuures midagi lisamata, oletusi tegemata. Kui teie laps ütleb näiteks, et ta ei taha veel koju minna..., siis teiepoolne ümbersõnastus võiks olla: "Oled pettunud ja sind ajab täitsa nutma, et tulin sulle praegu aeda järele?", või "Paistab, et sul on suur mure?...". Tegelikult ei olegi siin ühte ja ainuvõimalikku sõnumi sisu või tunde peegeldamise võimalust. Proovige,- küll laps teile siis vastab, kas tabasite asja olemust, või läks mööda... ja siis saate juba uuesti teda aktiivselt kuulata, sõnastades ümber tema poolt öeldu.
Kuulamise mõte on selles, et aidata lapsel endal mõista, mis talle tegelikult muret teeb. Võimalikud põhjused ebakohase käitumise taga võivad olla: frustratsioon mäng pooleli jätta; kiusamine lasteaias; kiindumussuhte probleem; jne.,jne. Ja kui tegelik põhjus on rahulike, toetavate ja kannatlike vestluste käigus selgunud,- saab laps (koos teie abiga) leida olukorrale ka lahenduse.
Vahel piisabki sellest, kui laps saab oma mure ära rääkida.
Kuidas oma last aktiivselt kuulata, samuti end vanemana selgelt ja mõjukalt väljendada, saate lugeda: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Emana saate teha ka kasvatajatega kokkuleppeid, näiteks võiksite käia oma tütart aias vaatlemas (istute rahulikult toanurgas), või teie kaasa teeb seda et saada pilt, millised on lapse suhted, tegevused ja kas ta tunneb end füüsiliselt ja vaimselt turvaliselt.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
