Tere, meie peres on 4-aastane laps, kellel silmakontrolli käigus avastati, et parem silm näeb 30% ja vasak 80%. Vajalik on kogu aeg kanda pille ja katta nägevam silm iga päev 4 tunniks klapiga kinni, mille jooksul teha 30% nägeva silmaga erinevaid harjutusi, joonistamisi, meisterdamisi jne. Minu mure on selles, et laps prillid küll paneb ette ja sellega on enamvähem kõik korras. Aegajalt ikka võtab neid või unustab, kuid silmaklappi ta keeldub kandmast. Ta on hüsteerias kui selle ettepanen. Ütleb, et ei näe, mis on ka selge, et ei näe. Selgitan, et see silm alles õpib vaatama ja ta saab seda teha, kui nägemise juba selgeks saanud silm kinni on. Pakun maiustust, multikat. Ta on nõus. Kuid võtab kohe klapi eest. Ja nüüd juba nädal aega ei saa ma seda talle üldse ette, jookseb eest ära ja nutab. Ma saan aru, et see on ilmselgelt raske ja hirmutav, kui su nägev silm kinnikaetakse, kuid ma ei oska enam midagi seletada ega kuidagi läheneda nii, et ta selle vajalikkusest aru saaks. Kui me jälgimine raviplaani on võimalus tema silmanägemine taastada, ka praema silma oma. Kuidas siis 4 aastasele sellist asja selgitada?
Minu teine küsimus on sama teemaga seotud. Leidsin, et on olemas lasteaed erirühmaga, kus ongi silmapuudega lapsed, kellega tegelevad eriväljaõppe saanud pedagoogid, silmaarst ja õde. Direktoriga vestlusest selgus, et neil on spetsialistid, väike rühm, silmaarst, vastavad aparaadid ja pidev tegelemine laste silmalihaste treenimisega. Rühmas on nö omasugused lapsed, ehk enamusel on 1 silm kinni ja kõik vajavad harjutusi. Mulle tundub, et lapse silma tervise huvides oleks arukas lasteaeda ja rühma vahetada, kuid lapsel võttis kohanemine lasteaiaga, praeguse rühmaga palju aega. Aasta ta ei tahtnud käia. Nüüd on tal tekkinud oma sõbrad ja üldiselt läheb ilmanututa ja hea meelega. Võimalik, et kohanemisraskused võisid olla tekkinud ka kaasasüsndinud nägemishäirest, kuna avastasime selle alles nüüd hiljuti. Küsisin lapselt, et lähme uude lasteaeda, uued sõbrad. Ta ei taha.. Kui ma näen, et ei saa tema silmaharjutustega hakkama ja otsustan, et ta vahetab lasteaeda, siis kuidas seda talle võimalikult leebelt teha, arvestades, et ta ise ei taha?
Ja mille järgi siis otsustada? Mulle tundub, et silmanägemine on väga oluline. Samas annan aru, et lasteaia vahetus on väga oluline samm ja suur muutus. Sellele lisandub veel augustis beebi sünd.. Ma olen mures, sest ei oska otsustada ja kardan valet otsust teha. Palun abi.
Alustaksin kirja tagumisest poolest - olete kahtleval seisukohal, kas keeruliselt praeguse lasteaiaga kohanenud laps oleks suuteline veelkord aeda vahetama, kui tal on tekkinud juba sõbrad ning talle meeldib seal käia. Kindlasti on iga muutus lapsele raske, inimlikult vajame kõik stabiilsust ja turvatunnet ning kohanemine muutusega võtab omajagu aega, kellel vähem, kellel kauem- sõltuvalt isiksuse eripäradest, tugivõrgustikust enda ümber ja teistest aspektidest.
Samas- olete teie lapsevanem ja vastutate lapse tervise, arengu ja heaolu eest. Teie teate, mis on lapsele vajalik (ja see on spetsiaalne nägemispuuetega tegelev rühm) - isegi kui see tooks kaasa algse vastupanu ja uue kohanemisreaktsiooni (stressireaktsiooni). Me peame täiskasvanutena ja lapsevanematena tegema aegajalt lapsele ebameeldivate/ebamugavusi tekitavate otsuste vastuvõtmisega (nende huvides) ja toime tulema lapse pettumuse/frustratsiooni/viha/kurbuse jt. raskete tunnetega ning vaatamate neile (ja neile eriti!) olema lapsele toeks. Lapsed kohanevad, nad vajavad selleks aega, mõistmist ja ärakuulamist.
Lasteaiavahetusest rääkides (või millal iial tuleb teil lapsega rääkida murejuttu), rääkige minakeeles, miks teile on oluline, et selline muutus toimuks, tooge välja lapse kasu ning mida seoses sellega tunnete. Siis kuulake, mida vastab laps ning keskenduge aktiivsele kuulamisele, ehk sõnastage ümber ta vastuse sisu või peegeldage tagasi tema poolt väljendatud tugevad tunded. Korrake suhtlusprotsessi, seda niikaua, kuni laps rahunenud, te olete ka teda mõistnud ning laps on valmis koostööks. Aktiivsest kuulamisest saate lähemalt lugeda:http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Võibolla oleks teie lapsel silmaklapiga harjumisel abistav, kui teeksite (miks mitte koos) samasuguse tema nukule/mängukarule/või mis iganes lemmiklelule ( a la legomehike). Mänguline ja loov lähenemine on lastele omane, võite mängida rollimänge lapse leludega, mida tunneb karu, kui klapiga lasteaeda läheb? Mis võiks teda aidata, et ennast paremini tunda? Kes oleks abiline jne jne.
Jääge ka endale kindlaks, pigem vajab laps mõistmist selles ebamugavas olukorras, kommide ja teiste preemiatega meelitamine on lapse koostööle saamiseks libe tee (varsti enam kommist ei piisa...). Tunnustage last, isegi kui ta suutis vaid kümme minutit klappi kanda!
Selgitage, nagu olete siiani teinud, aga alati kuulake ka last- lubage tal nutta, ka see on pingeidmaandav. Aktsepteerige lapse tundeid, ent kindlal ja soojal/toetaval viisil olge kindel ka silmaklapi kandmise vajalikkuses. Kasvõi minut iga päev kauem!
Kindlasti oskavad errühma õpetajad teid konsulteerida, kuidas innustada/julgustada "laisa silmaga " last silmaklappi kasutama, neil on ju palju häid kogemusi.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
