Minu 1. klassis käiv 8-aastane tütar on juba mitmendat kuud sügavalt armunud 3. klassi poissi. Klassid asuvad kõrvuti koridori peal. Ta hakkas juba enne jõule rääkima, kuidas üks poiss talle väga meeldib. Poissi ta ei tunne, ei suhtle, aga tuleb koju ja on üliõnnelik, kui poiss talle koridori peal vastu tuli ja naeratas või kui kuulis poissi midagi kellelegi ütlemas ja kuulis tema häält. Sõbrapäevaks meisterdas poisile kaardi, ei julgenud oma nime alla kirjutada, saatis anonüümselt. Pärast seda nädal aega ei saanud rahu ja mõtles kas poisile ikka meeldis tema kaart ja kahju, et poiss ei tea, et tema selle kaardi saatis. Algul arvasin, et tegu on lihtsalt väikese meeldimisega, kuid nüüd ma tunnen, et asi on palju sügavam. Talle tuli pisar silma kui sai teada, et järgmine aasta 3.klass läheb kooli teise otsa, ütles, et mismoodi ta siis on, kui teda enam ei näe. Samuti oli koolis algklasside vaheline pallivõistlus, tütre võistkond võitis mitu mängu, aga ta tuli koju maailma kurvana, sest see poiss oli igakord olnud vastasvõistkonna poolt. Hommikul enne pallipäevale minekut oli üliõnnelik, pani elevusega ennast riide, läks veerand tundi varem kooli, kui tavaliselt, sest ta ootas seda päeva nii väga, tahtis näha, kuidas poiss mängib ja et poiss näeks kui hästi tema mängib. Ta oleks pidanud maailma õnnelikum olema, et nad mitu mängu võitsid ja ainult ühe kaotasid, aga tema oli nutma hakkamiseni kurb, sest poiss ei olnud mitte ühtegi korda tema võistkonna poolt. Tütre mõtted on koolis pidevalt hajevil, ei suuda keskenduda kirjatehnikale ega matemaatikale nii palju kui varem, on tekkinud palju hooletusvigu, ei kuula ega pane tähele tunnis nii nagu vaja. Selle poisiga nad sõbrad ei ole, ei suhtle, ei tunnegi, see tuli nii ootamatult, et juba 1. klassis võivad sellised tunded tekkida. Minu küsimus ongi see, et mida küll teha? Kas minul emana oleks võimalik midagi teha, et tütart aidata? Kuidas teda sellisest suurest kiindumusest välja aidata tuua, et ta oleks õnnelik ega saaks niimoodi tihti haiget, et see ei segaks tema koolis käimist?
Teie 8-aastane tütar on kiindunud paar aastat vanemasse poissi. Küsite, kuidas last aidata.
Lapse haavatasaamist ja pettumist on raske kõrvaltvaatajana taluda. Ikka tahaks valu endale võtta ja last säästa. Lisaks tulevad meelde enda haigetsaamised, mis suurendavad ohutunnet, mille eest last kaitsta.
Arenguliselt on 8 eluaasta paiku periood, kus lapsed tegelevad aktiivselt gruppi sulandumisega ning sõprade teemaga. Meeskonnamängud, sealjuures pallimängud, kus on kindlad reeglid, pakuvad suurt huvi. Tihti otsib laps grupi heakskiitu või siis mõne tema jaoks mingil põhjusel silmapaistva lapse tähelepanu. Omavahel kujunevad kindlad reeglid, väärtushinnangud, mõõdupuud ja paraku ka hierarhia. Kiindumus endast paar aastat vanemasse poisisse võib olla hoopis märk sellest, et laps otsib ise toetuspunkti ja kohta teiste laste hulgas.
Rääkides lapsega, kuulake teda, aga proovige fookust nihutada natuke laiemaks. Looge endale pilt, kuidas tütar end oma klassikaaslaste seltsis tunneb, kas neil on tore klass, kas kõiki kaasatakse ühtviisi tegemistesse, mida hinnatakse ja mida heaks kiidetakse. Kindlasti saate klassijuhataja käest küsida, kuidas on läinud lapse kohanemine kooliga, millist rolli teie laps grupis omab, kas ta on pigem kaasamineja või see, kes alustab tegevusi. Lapsevanem näeb lapsest pilti, mis avaneb kodus, kuid teises sotsiaalses keskkonnas võib laps olla hoopis teises rollis. Hirm, et kolmanda klassi poiss läheb kooli teise otsa, võib olla hoopis mingi teise hirmu väljendus.
Te ei saa ega ka pea last pettumuste eest kaitsma. Pigem seletage lapsele, et tunded on normaalsed, need on mõnikord valusad, kuid valu läheb alati mõõda. Ärge ise kartke enda või lapse pisaraid, sest nutt on üks võimsamaid rahustavaid tegevusi. Rääkige lapsega, milliseid meeldivaid ja raskeid ning ebameeldivaid tundeid kõik inimesed tunnevad. Seletage, et neid tundeid tunnevad nii kõige tagasihoidlikumad kui ka kõige julgemad ja popimad koolikaaslased. Laps ei pea alati nägema teie enda võimalikke tugevaid negatiivseid tundeid, kuid olge siiski ise eeskujuks ja ärge peljake näidata, et olete kurb, solvunud, vihane, abitu. Väljendage seda sõnadega, kuid pakkuge ka võimalikke lahendusi. Näiteks: Täna olen ma küll väsinud ja justkui vihane kogu maailma peale. Ma vajan kindlasti üht tassitäit rahustavat teed vms.
Kõike head!
2 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
