Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Kool ja lasteaed :: 8. klassi poiss ei viitsi õppida ja koolis käia

Minna
Külaline
Postitatud 02.02.2016 kell 11:52
Poiss sa 15 hiljuti, käib 8. klassis. Tal on olnud raskusi õppimisega algusest peale, õigemini raskusi valmistavad ained, kus on vaja pingutada. Üldiselt on ta kuidagi end läbi vedanud, eelmisel aastal siiski jäi matemaatikas suvetööle. Käisime temaga ka abiõpetaja juures, kus ta sai ka abi. Selle aasta esimene trimester oli juba parem, kuid siiski oli tunnistusel kaks kahte. See trimester on asi läinud ainult allamäge. hetkel on kaheseis kuues aines viieteistkümnest. Tema aga hommikul teatab, et tal on paha olla ja kooli minna ei saa. Eelmisel nädalal oli ka haiguse pärast kodus, siis oli tõesti köha ja kurk haige. Enne seda on ka aga olnud neid ühepäevaseid kodus olemisi, kus on süda paha, kõht lahti, pea valutab jne. Ma ei saa temaga hataka ka vaidlema ja kauplema, sest siis ta hakkab röökima ja ajab väikese õe-venna ka üles.
Tal on oma tuba, kus ta saab olla nii arvutis, telefonis, telekas (maja ainus teler on tema toas) Oleme teinud küll reegli, et kaks tundi päevas on ekraanide aeg aga reaalselt seda keegi jälgida ei saa. Ainus võimalus oleks siis võtta kõik ära. Kuid kas see on siis lahendus?
Tunnistan, et olen temaga hädas. Olen teda pikalt üksi kasvatanud ja ilmselt mustmiljon viga teinud, kaotanud tema silmis lugupidamise, ta ütleb mulle halvasti, ei täida palveid ja kodused tööd on tal ka tihti tegemata, peab alati mitu korda peale käima, et minna koeraga õue või viia prügikast välja.
Meie suhtlus on nii kehva, et ma ei teagi, kust alustada.
Õpetajaga koolis pole ka kontakti, ta vaid kirjutab, et kõik on halvasti, terve klassi hoiak on selline, et ei õpita, hinded on halvad. Koolist tulevad minu lapse kohta märkusi, et ei tee tunnis kaasa, segab, asjad kodus.
Nii lootusetu tunne on, tean, et peab olema positiivne ja leidma temas iga päev midagi head aga väga raske on, kui tema rääkimine minuga on koguaeg ülbe. Hästi räägib ainult siis, kui midagi on vaja saada. Söömine on kohutav, sööb ainult rämpsu, mida oma raha eest ostab. Kodus pirtsutab iga toidu peale, sööb ainult ühe käe sõrmedel loetud asju, meie aga sööme tervislikult ja ei taha süüa tema järgi iga päev ahjukana ja makarone. Või friikaid. Ise sööks ta ainult neid asju, lisaks ahjus teeb endale terve paki pelmeene, mille üksi ära sööb ja kõik.
Ma tahaks seda kõike muuta aga kardan, et olen hiljaks jäänud ja ei tea, kust alustada. Tahan, et ta saaks elus hästi hakkama, et ta oleks õnnelik ja rahul oma eluga aga kui ta juba praegu oma tervise tuksi keerab, kas ma saan seda kuidagi aidata muuta? Ja tema suhtmist sellesse, et ta ei oleks nii materialist? ainult asjad loevad, ainult internet loeb, kui neid ei ole, on kõik lollakad ja idikad...No ma olen tõesti täiesti nõutu ja ei tea mida teha. Seda ma tean, et ta psühholoogi juurde ei ole nõus tulema, oleme paaril korral proovinud aga ta ei tule kaasa. Ühel korral tuli aga ei rääkinud ühtegi sõna.
Palun abi....ükskõik millist... Sad
Õnne Aas-Udam
Psühholoogiline nõustaja, Gordoni Perekooli koolitaja
Postitatud 04.02.2016 kell 10:26
Emana olete täiesti nõutu, kuidas suhelda, innustada ning olla kontaktis oma 15-aastase pojaga, kellele kool on vastuvõetamatu ning kodus olles veedab ta enamuse oma ajast nutividinates ja teleka ees.
Kirjeldate oma poja raskusi pingutust nõudvate kooliainetega, mis on päädinud tänaseks mitmetes ainetes puudulike seisudega. Paratamatult tekib lugedes mõte, et ehk on teie pojal diagnoosimata õpiraskused. Kui juba kooli algusest saadik on raskusi, poiss on aastaid kogenud ebaedu, siis pole mingi ime, et tänaseks on tal suur vastumeelsus kooli minemise vastu /seal olemisest rääkimata/kodutöid teha. Väljendubki see teie poolt kirjeldatud psühhosomaatilistes reaktsioonides, nagu kõhuvalu, iiveldus, peavalu...keha reageerib vaimsele/psühholoogilisele survele, vastumeelsusele.
Nii et selles osas soovitaksin teil konsulteerida koolipsühholoogiga, või kui teda pole, siis panna aeg kliinilise lastepsühholoogi vastuvõtule poja testimiseks.
Soovitan teil omavahelise suhte taastamiseks muuta suhtlemisviisi oma lapsega- näägutamine ja pahandamine peaksid lõppema ning tuleks taastada side/kontakt oma lapsega läbi positiivse suhte. Keskenduge pisimalegi positiivsele, leidke nooruki tugevusi, andke talle teada, mis teid emana rõõmustab. Kuulake oma last pahandamise asemel- võimalik, et ta on tegelikult tõsises hädas.
Kasuks tuleb, kui püüate oma last mõista, mitte hukka mõista. Et teda tõeliselt vanemana aidata, tuleb teil teda aktiivselt kuulata. Sõnastada lapselt kuuldu omapoolseid hinnanguid lisamata tagasi, kuulata taas lapse poolt öeldut jne. Niiviisi, piltlikult justkui sibulat koorides, jõuab laps tasapisi oma tõelise mure juurde.
Kuidas oma last aktiivselt kuulata, samuti end vanemana selgelt ja mõjukalt väljendada, saate lugeda: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Kuulake last, miks on nutividinates olemine talle nii oluline, mida see talle annab? Millest ta ilma jääb, kui mängida ei saa? Ärge hakake ta juttu tühistama, end õigustama, last süüdistama- lihtsalt kuulake, mida ta räägib ja sõnastage kuuldu talle tagasi. Nii aitate tal "tunnetemerest" välja tulla ning laps mõistab, et ka tema soovid/vajadused on vanema jaoks tähtsad. Alles siis, kui te mõlemad olete saanud rahulikult rääkida ja olete teineteist ka mõistnud- on aeg hakata probleemile lahendust otsima. "Mõtleme koos, kuidas teha nii, et mina tunnen end hästi ja ka sina jääd rahule!".
Tõhusad vanemlikud oskused, nagu kuulamine, kehtestamine läbi minasõnumite ja probleemilahendusoskused on kõik õpitavad, arenevad pidevalt kasutades ning neid järjepidevalt rakendades muutuvad üha efektiivsemaks ning toovad kaasa soovitud muutusi. Julgustaks teid tulema lapsevanemate suhtlustreeningule- infot algavatest gruppidest ja koolitustest leiate: http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/registreeri-koolitusele/
Kas see vastus oli abistav?

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!