Tere, mul on mure oma 10-aastase pojaga. Kui üritan asja lühidalt sõnastada, siis ütleks, et tal puudub igasugune kohusetunne ja motivatsioon midagi saavutada. Hetkel on ta kolmandas klassis, aga õppimisega on probleemid juba kooli algusest. Pidevalt on midagi tegemata või siis ebapiisavalt tehtud (näiteks luuletus ainult osaliselt peas). Olen 2,5 aasta jooksul proovinud erinevaid motiveerimise viise. Esimeses klassis nii, et kui nädala jooksul on midagi tegemata jäänud, siis nädala lõpus taskuraha ei saa. Teises klassis proovisime premeerimissüsteemi, kus seina peal oli suur tabel ja sinna joonistasime rohelise naerunäo iga "hea" ja punase iga "halva" päeva kohta. Ja kui 30 rohelist kokku sai, võis ise mingi meeldiva tegevuse valida, mida siis koos tegime (kino, teater, veekeskus jne). Ka selle puhul ma ei näinud mingit kasutegurit. Ikka ja jälle oli õhtuid, kus kõik või osaliselt olid koolitööd tegemata ja nendega kulus siis tihti lausa kella 22-23ni. Mingist hetkest ütlesin, et enam sellist asja ei luba ja kui kella 21-ks (tavapärane magama mineku aeg) on õppimata, siis lähebki nii kooli ja eks siis ise vaatab, kuidas seal hakkama saab. Paraku teda üldse ei huvita, kui halva hinde saab. Eriti suur probleem on ainetega, mis talle ei meeldi või rasked on. Neid ta lihtsalt ei teegi. Ja mitte ükski karistus ega meelitus ei pane teda pingutama. Näiteks võtsin paar-kolm kuud tagasi ära nutitelefoni ja ütlesin, et tagasi saab siis, kui on oma kohustustest aru saanud ja käituda oskab, st õpib, ei valeta, täidab muid kohustusi. Praegu mulle tundub, et ta isegi ei mäleta, et tal nutitelefon oli (ometi oli see tema jaoks väga tähtis, kuna ostis enda teenitud raha eest). Trennis tõsteti ta tugevate grupist ümber nõrgemate sekka, mille peale õhtul kodus hirmus õnnetu oli ja nuttis ning lubas kõvasti pingutada ja harjutada, et tugevatesse tagasi saada. See kestis umbes kolm päeva ja siis oli juba ükskõik. Mainisin, et ka valetamist tuleb ette. Näiteks nii, et helistan päeval ja küsin, millega ta tegeleb, ütleb, et õpib, aga tegelikult seda ei tee. Võis siis kui küsib, kas võib peale kooli sõbra juurde minna, ma ei luba, tema ikkagi läheb ja siis telefonis väidab, et on kodus. Oleme palju ja pikalt rääkinud nii õppimisest kui ka valetamisest, olen seletanud, riielnud, karistanud, premeerinud, nutnud ja enam lihtsalt ei oska midagi teha. Iga kord ütleb, et saab aru ja lubab ennast parandada, aga siiani on muutus suur ümmargune null. Kuidas edasi minna, kui see koolistress juba igapäevast elu rikub? Kuidas teha lapsele selgeks, et tal on kohustused ja neid peab täitma?
Tõdete isegi, et mitte mingisugune karistamine ega premeerimine ei motiveeri teie poega enam pingutama kodutöid tegema, teile näib, et teda ei häiri koolis saadavad halvad hinded, ega ka vanematepoolne seletamine ega riidlemine.
Kuna mure lapse õpimotivatsiooni ja kohusetundega kestab juba kolmandat aastat, võib siin taga olla mitte teie lapse soovimatus pingutada ega puudulik kohusetunne, vaid äkki hoopis avastamata ja tegelemata õpiraskus, või tähelepanu-ja keskendumishäire?
Kas olete konsulteerinud koolipsühholoogiga?
Teie poja reaktsioon, justkui teda ei huvitakski hinded, võib olla klassikaline psühholoogiline kaitsememehhanism. Kui algklassilaps on püüab, aga ei õnnestu...kui õppimine venib hiliste öötundideni...ja tulemust ikka ei tule... ning vanemad oleksid justkui mulle käega löönud, jättes mind üksinda vastutama õppimise eest...- siis mida saab üks 10-aastane poiss teha, kui mitte ette näidata ükskõikset nägu, jättes mulje, justkui see polegi niiii oluline.
Soovitan teil alustuseks muuta suhtlemisviisi oma lapsega- näägutamine ja pahandamine peaksid lõppema ning tuleks taastada side/kontakt oma lapsega läbi positiivse suhte. Keskenduge pisimalegi positiivsele, leidke lapse tugevusi, tehke koos meeldivaid asju! Kuulake oma last pahandamise asemel- võimalik, et ta on tegelikult tõsises hädas!
Kasuks tuleb, kui püüate oma last mõista, mitte hukka mõista. Et teda tõeliselt vanemana aidata, tuleb teil teda aktiivselt kuulata. Sõnastada lapselt kuuldu omapoolseid hinnanguid lisamata tagasi, kuulata taas lapse poolt öeldut jne. Niiviisi, piltlikult justkui sibulat koorides, jõuab laps tasapisi oma tõelise mure juurde.
Kuidas oma last aktiivselt kuulata, samuti end vanemana selgelt ja mõjukalt väljendada, saate lugeda: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Kui te pole koolipsühholoogiga kohtunud, või lapse koolis see ametikoht puudub, julgustan teid pöörduma konsultatsioonile ja võimalikele edasistele uuringutele oma linna või maakonna Rajaleidja keskusesse. Infot leiate:http://www.rajaleidja.ee/rajaleidja-keskused/
Uskuge oma poega, ta on teile kinnitanud, et püüab...kindlasti ta annabki endast parima,- vahel aga sellest ei piisa sest laps vajab toimetulekuks väljastpoolt abi.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
