Sügisest alustasime lasteaias käimisega (laps oli siis 3,5.a ja sinna maani emaga kodune), siis oli palju pisaraid ja emme kaela ümbert kinni hoidmisi, pidi palju meelitama ja mõtlema välja, miks võiks lasteaias olla. Siis ühel hetkel tundus, et kõik on korras, tekkisid sõbrad ja tahtis hommikuti minna. Nüüd aga oleme algseisus tagasi, kus on palju pisaraid, mis algavad enne kodust välja minekut, ei saa lasteaia välisuksest sisse ja riietusruumis riideid seljast - nutab lahastamatult ja tahab ära minna. Kui üritada samamoodi meelitada, mõelda erinevaid tegevusi välja, mida ta oma sõpradega saaks teha, toob mitte mineku põhjuseks, et talle ei meeldi rühma õpetaja (meil rühmas kahjuks üks õpetaja, teist puuduvat asendavad teiste rühmade õpetajad).
Eks õpetaja on ka meie arvates natuke liiga külma suhtumisega, ta peaaegu kunagi ei naerata lastele, kui midagi ei meeldi, siis käratab: ole vait, ta ei tule lastele rühma uksele vastu: et oi kui tore, et sa täna tulid! Meil täna igasugu toredaid tegevusi plaanis vmt. Kui ise last rühma uksele üle lähed andma, siis mühatatakse üle õla: tere. Ilmselt ollakse solvunud, sest laps ise on talle ka otse öelnud, et ta ei meeldi ja et tema asemel võiks keegi teine olla. Kui laps nutab ja on õnnetu, siis pigem tullakse last su käest ära rebima, selle asemel, et teda meelitada. Olen nii õpetajale, kui abiõpetajale korduvalt öelnud, et nutvat last ma lasteaeda ei jäta, sest see muudab olukorra meie jaoks veel hullemaks. Samuti olen korduvalt öelnud, et kui peaks mingeid probleeme olema, siis palun koheselt märku anda - siiani väidavad, et probleeme neil pole. Sügisel, kui last lasteaiaga harjutama hakkasime, siis ühel õhtul, kui järgi läksime, seletas laps kodus, kus teda oldi riietusruumi röökima jäetud, väitega, et selline laps rühma ei sobi ja röökigu end tühjaks ja siis saab tagasi rühma. Siis nutvat last tuli päästma lasteaia koka-tädi, kes võttis lapse endaga kööki kaasa. Järgmisel päeval küsisime rühma õpetajalt, et kas tõsi - siis kordas lapse öeldut ja tõi põhjuseks, et ta lihtsalt ei jäänud vait. Selline olukord oli ka üks kord (seletasin lapsele, et kui tema on kurb, oleme meie ka kurvad ja parem proovigu pigem uute sõpradega koos aega veeta, et me alati tuleme talle järgi ja et ta on meie väike kullatera). Oleme lapsele teinud iga nädal vähemalt 1 vaba päeva. Kuigi esimesed paar kuud sattusime lasteaeda üsna vähe, siis eelmine kuu sai seal palju aega veedetud.
Kodus proovime lapsele rääkida, et inimesed on erinevad ja kõik ei tahagi kõigiga nina pidi koos olla ja kõik ei tahagi nunnutada ja teiste lapsi süles hoida ja lohutada. Et igal õpetajal on omad iseärasused, aga need ei muuda õpetajat halvemaks ega paremaks. Lihtsalt tuleb proovida kõikidega hästi läbi saada. Aga sellest kasu pole! Muidugi me ei tea ka, mis seal päeval tegelikult toimub.
Seetõttu küsin, et kui plaanime uuest aastast lasteaeda vahetada, kas on lootust, et sama probleem ei kordu? Võibolla on tõesti asi õpetajas, aga kust leida lasteaia rühm, mille õpetajad tahavad lastega rohkem sidet luua ja on valmis last ka tema mure juures aitama. Muidugi võib asi olla ka lapses, et ta põhimõtte pärast ei tahagi lasteaeda minna ja otsib pidevalt igasugu ettekäändeid, miks ei peaks minema.
Endal kõige suurem hirm vahetamise ees ongi, et pärast see uus õpetaja sobib veel vähem või on samaväärne ja seis meie jaoks ei muutu. Kui suur võib olla nn loterii, et vahetamisest kasu pole?
Laps ise on meil väga elavaloomuline, seltsib teistega kiiresti ja leiab kiirelt ka teistega ühise keele - muidugi kipub palju ka igasugu vigureid välja mõtlema ja teatud olukordades peab tähelepanu saamiseks, mitu korda ütlema. Kuid lasteaias väidavad, et neil pole probleeme.
Teie lapsega ei ole kindlasti midagi lahti, lapsel on õigus olla laps ja käituda nagu laps. 3,5 aastaselt ei saa nõuda ratsionaalset toimetulekut oma tunnetega, ja kindlasti ei ole lapsel ses eas "põhimõtteid", need nõuavad kõrgemat intellektuaalset ajutegevust ja moraalseid tõdesid. Nii et kõik see, mida te kirjeldate, on normaalne: et laps ei taha lasteaeda jääda, et ta protesteerib lahutamise vastu, et ta nutab lohutamatult jne. Selles eas laps ei vaja tegelikult enda ümber kollektiivi, talle piisab perest. See, et 3aastased käivad reeglina lasteaias, ei ole lapse arenguline vajadus, see on lihtsalt meie elu paratamatus. Seetõttu on ka väga tore, kui saate lapse lasteaianädalat lühendada ja anda talle kõike seda, mida selles vanuses laps vajab: kontakti ja koostegemisi vanemate ja perega, pidevat tagasisidet, rahustust, armastust, hoolitsemist, piire.
Täiskasvanulikud selgitused elu ja suhete kohta võivad olla küll vajalikud ja omal kohal, kuid alles siis, kui laps on rahunenud. Selgitused ei toimi, kui laps on kurb, pettunud, üksindustundes vms, siis on ta üleni oma tunnete meelevallas. Väikelaps ei suuda ennast ise maha rahustada, selleks on vaja rahulikku täiskasvanut. Nutva lapse eemaldamine teistest, tema rahunema saatmine, nutu lõpetamise nõudmine jms ei ole kohased käitumisviisid. Täiskasvanu ülesanne on olla lapse stressi maandaja, ja alles siis, kui laps on rahunenud, saab rääkida-arutada ja lahendusi leida.
Enne lasteaia vahetamist on mõistlik rääkida õpetajaga ja ka lasteaia juhtkonnaga sellest, mis teile muret teeb ja mis võiks teie arvates teisiti olla. Lasteaia õpetajate seas on ikka erinevaid inimesi, kellel on erinevad tõekspidamised ja arusaamad, oma elu pinged ja hädad, ka hariduslik taust võib olla erinev. Muidugi oleks parim, kui lasteaiaõpetaja teadmised ja kogemused lapsest arusaamiseks ja tema toetamiseks oleksid piisavad, õpetaja peaks teadma, millised on laste ealised eripärad ja arengujärgule omased käitumis- ja reageerimisviisid jne. Vahel on siin tõesti puudujäägid ja õpetaja käitumisviis ei pruugi alati kohane olla.
Kui tõesti otsustate lasteaeda vahetada, peaksite ehk rohkem tausta uurima.
