Laps on praegu 7, poiss, käib esimeses klassis. Kodused tööd sisaldavad endas üsna palju piltide ja töölehtede värvimist, mida laps südamest vihkab. Ühe pildi värvimine võtab aega kaks tundi, mille jooksul laps roomab laua all, karjub, nutab, räägib kuidas värvimine on kõige mõttetum asi üldse... Teiste ülesannetega probleeme ei ole. Põhimõtteliselt pole ta kunagi värvimist armastanud, kõik kingitud värviraamatud on tühjaks jäänud. Mida värvimine arendab? Kas last peab sundima seda tegema või kuidas ma teda motiveerima peaks?
Teie lapsele ei meeldi värvimine ja värvimisega seotud kodutööd on muutunud suureks katsumuseks.
Värvimise ja joonistamise mõte, eriti lasteaias ja algklassides, on peenmotoorika arendamine. Peenmotoorika arenguga seonduvalt arenevad tajud, käte ja silmade koostöö ja isegi lugemisoskus, mis on traditsioonilise hariduse alus.
Kui lapsele on värvimistöö vastumeelne, siis võib see olla seotud mingi varasema ebameeldiva kogemusega või hoopis sellega, et lapsele on raske pliiatsiga toimetada ja etteantud joontest kinni pidada. Kui laps ei ole harjunud traditsiooniliste loominguliste harjutuste ja mängudega ja on põhiliselt mänginud arvuti jt. nutiseadmetega, siis kooliteed alustades võib tekkida lapsel vastupanu nende traditsiooniliste meetodite osas. Nutikad mänguasjad, s.h. arvutid, arendavad hoopis teisi aju osasid kui joonistamine, värvimine, voolimine ja meisterdamine.
Soovitan teil kindlasti õpetajaga nõu pidada, kuidas tema olukorda näeb ja kas ta oskab ehk soovitada, mida ette võtta, et koolitöö nii kurnav ei tunduks.
Võib olla saaksite alustada ise mõne huvitava meisterdamisega või eriti huvitava värvimistööga (saate internetist näiteks mõne multikategelase välja printida jne.). Võimalus, et lapse huvi saaks tärgata, on suurem siis, kui teie ise alustate ja näitate, kui tore see on.
Kurb, et esimene seos on kohe arvuti. Ei, meie peres on nö ekraaniaeg piiratud ja arvutiga mängida saavad nad võib-olla tunnikese nädalas. Laps õppis varakult lugema ja loeb praegu noorematele ette, lisaks meeldivad talle väga igasugused fantaasiamängud ja õues viibimine. Samuti on kirjutamisega kõik korras, lihtsalt tunde kestva monotoonse värvimise (viimati läks kodutöö peale ilma liialdamata neli tundi, vaja oli värvida 12 pilti) on teda motiveerida raske.
Istusin ka ise täiskasvanute värviraamatuga lapse kõrvale maha, reaktsioon oli "miks sa seda teed - sul ei ole ju õpetajat, kes sind sunnib?"
Kardan, et sellise kogemuse tõttu jääb laps lõpuks oma koolirõõmust ilma. Ta viimased kaks aastat väga ootas kooli minekut, käis ka eelkoolis ja nüüd tuleb iga päev jutuga, et enam ei taha minna ja see on liiga raske (kuigi hinded on neljad-viied).
Jah, eks see ongi kirja teel vastamise võlu ja valu, et nõustaja lähtub kõige levinumatest trendidest. Personaalsema lähenemise ja võimaluse koos just teie erilise situatsiooni üle arutleda saaksite siiski nõustajaga silmast silma kohtudes.
Soovitan endiselt õpetajaga nõu pidada. Võib olla leiate koos värvimisele mingeid alternatiive või ideid, kuidas lapsele kodutöö huvitavaks muuta.
Tasuks ka silmas pidada, vanemate ja kooli head suhted, mõlemapoolne koostöö ja meelestatus, on ka lapse suhtumise alus.
