Tere!
Augustis läks minu 1,7 aastane poeg lasteaeda. Kohanes lasteaiaga väga hästi. Esimene päev natuke kartis, emme pidi koguaeg kõrval olema. Juba teisel päeval polnud emmet vajagi. Lehvitas ja kallistas ning läks kohe teiste lastega mängima. Lapsele järele minnes kasvatajad kiitsid last ja ütlesid, et vahel otsis emmet aga üldiselt nuttu ei olnud. õhtul peale lasteaeda oleme jälle ninapidi koos, isa tuleb koju väga hilja. Õhtuti enne magama minekut loeme raamatuid ja oleme kahekesi. Laps muidu koguaeg väga seltsiv. Püsib väga hästi ka minu õe, vanaema ja vanaisaga ka. Põhjus miks ma kirjutan, on selles, et ma pole kindel kiindumussuhte tugevuses. Küll kirjutatakse, et kui kiindumussuhe on tugev siis laps on ema küljes kinni ja nutab kui ema ära läheb. Mul pole sellist olukorda veel olnud. Muidu kui lapsel probleem on siis alati lahendan selle ainult mina. Või kui laps haige, siis ei taha kellegi muu juures olla. või kui haiget saab siis pean ainult mina peale puhkuma. Aga muidu saab ta kõigiga väga hästi läbi. Muidugi võõraid ta võõrastab algul. Muidugi oleme lapsega koguaeg ninapidi koos olnud, kuni lasteaiani. Ma pole lapse juurest kordagi kuhugi välja läinud. Alati kui ta varem kellegagi mängis pidin olema samas toas ja vaatama. Kui ära läksin korraks tuldi kohe vaatama kus läksin. Olen palju lugenud kiindumissuhte koha, tean, et kui kiindumissuhe on nõrk teeb see lapsele tulevikus kahju. Sooviksin Teie arvamust. Tean, et raske on seda kirja teel ette ennustada milline suhe on mul lapsega.
Heameel on lugeda, et olete huvitunud kiindumussuhet puudutavatest teemadest, jälgite lapsega toimuvat ja püüate pakkuda talle just seda, mida ta selles vanuses väga vajab, so lähedust ja turvalisust. Teie kirjast loen välja palju toredaid asju, mida teete ja nagu võibki arvata, ongi põhjust vähem muretseda lapse kohanemisraskuste pärast. Nagu ma aru saan, siis teie jaoks on koguni vastupidi – olete mõtisklenud, et laps ju peaks selles vanuses olema rohkem klammerduv ja mitte nii kiiresti nõustuma jääma ilma teieta.
Ma arvan, et oleks üsna loomulik, kui laps poleks nii ruttu kohanenud ja ilmutaks mitme nädala jooksul tõrksust ilma teieta rühma jääda või tuleks päeva jooksul ette pisaraid, kui igatsus peale tuleb. Samuti oleks üsna loomulik, et mõnel päeval ei suuda ta olla vaid tubli ja hea ja saaksite õhtul järgi minnes kuulda tagasilöökidest ja raskustest. Aga ma ei arva ka, et kui tal on läinud seni nö valutumalt, et siis oleks põhjust muretseda, et teie kiindumussuhe oleks nõrgavõitu. Võimalik, et saate veel hiljem, nt mõne kuu pärast tunda vahel ka tema pahameelt, et ta pidi teid kaua ootama või et teid polnud käepärast, kui ta teid vajas. Ka see oleks täiesti loomulik.
Teie kirjelduses on tavapärane ka see, et ta vajab võõras olukorras ja võõra inimesega kohanemiseks aega ja teie juuresolekut. Samm-haaval lähenemine ongi hea, ta saab mõnda aega olla huvituda teistest ja siis jälle otsida emmet, et veenduda, et ta on olemas ning tasapisi suudab järjest kauem iseseisvalt eemal olla. Eriti vajatakse emmet siis, kui miskit juhtub ja siis võib olla raske võtta vastu lohutust teistelt. Teie kirjast toodust - on ootuspärane, et kui emme on lähedal, siis on tema see, kes peab lohutama või osalema mõnes tähtsas toimingus. Turvalise kiindumussuhte juurde käivad kõik loomulikud tundeavaldused – olla kurb, kui emme ära on, olla vahel vihane, kui emme ei tee kõike, mida ta tahab ja olla ka rõõmus, kui emme peale ootamist saabub ning mõnda aega tema külge klammerduda ning oma nö turvalisuseparatareid jälle laadida.
Teie kirjelduses toodud alusel on põhjust rõõmu tunda ja jätkata seda, mis seni - et lapsel oleks teiega koosolemisi piisavalt ning teie ära olles jääda kellegagi, kellega ta end hästi tunneb. Ilmselt oletegi osanud pakkuda lapsele piisavalt turvalisust, pole kunagi tema usaldust ära kasutanud (nt valetanud, salaja ärahiilinud vms), andnud aega teistega kohanemiseks ning lapse jaoks ei olegi hirmutav jääda teiste hoolde, sest tal pole hirmutavaid ja ebameeldivaid kogemusi.
Lisan veel, et iga laps on ka omamoodi, mõned sotsialiseeruvad kiiremini kui teised, mõned vajavad emme lähedust kauem jne. Samuti on erinevad ka emotsionaalsuse väljendused ja intensiivus – mõned näitavad selgemini välja nii kurbust, viha kui rõõmu, nad süttivad ja jahtuvad kiiremini, teistel, kes elavad rohkem sissepoole, nende tunded ja üleelamised võivad jääda aga märkamatuks. Just nende suhtes tuleks olla tähelepanelikum. Kuid teie emana tunnetegi oma last kõige paremini ja kui olete jätkuvalt hooliv, kuid mitte liialt ärev, ja võtate lapse vajadusi ja tundeid tõsiselt, siis tunneb ka lapse end turvaliselt. Hea kiindumussuhte juurde käib seegi, et laps saab teie juuresolekul väljendada kõike emotsioone, olla nii kurb kui vihane, nutta kui on kuhjunud pinged ja väljendada rõõmu, kogedes, et kõik tunded on lubatud ja loomulikud.
