Küsin nõu oma poja (3a9k) kohta. Poeg on käinud 1,5 aastat lasteaias ja talle meeldis seal väga, igal hommikul läks rõõmuga, õpetajatelt oli kogu aeg positiivne tagasiside. Nüüd kolisime välismaale ja hakkasime harjutama poega uude lasteaeda, aga esimene nädal ei ole andnud oodatud tulemusi. Laps ignoreerib uusi õpetajaid, kes temaga tasakesi suhelda püüavad (võõras keeles); algul mängis mänguasjadega, aga viimastel päevadel on klammerdunud pigem isa jala külge ega taha eemalduda. Isa on kõik harjutuspäevad kaasas olnud, eemalt pingilt jälginud, lehvitanud, naeratanud, julgustanud. Lisaks ei nõustunud laps minema koos teistega ujumistundi, kuigi kodus oli seda väga oodanud ja talle iseenesest meeldib ujumine väga. Õnneks on ta iga päev teiste lastega koos lõunat söönud, aga see on ka ainus, milles ta on osalenud, muid tegevusi kaasa ei tee. Kodus pole me tema käitumises erilisi muutusi täheldanud, üldiselt on ta rõõmus ja aktiivne laps, sööb-magab ideaalselt ja mängib oma pisut vanema õega ilusti koos. Jonnituure on ehk veidi sagedamini olnud kui vanasti, aga need käivad periooditi, vahel on nö paha tuju päev, siis jälle teisel päeval kõik hästi. Nii oli ka Eestis. Minu küsimus on, et kas lapsel oleks ehk kergem uue lasteaiaga kohaneda, kui isa ta sinna nüüd edaspidi üksi jätaks? Siis saaks ta ehk rohkem keskenduda lasteaia poolt pakutavale. Praegu ta nagu ei suuda isast lahti lasta ja nii jäävad positiivsed elamused saamata. Või peaksime pigem edasi jätkama koos isaga lasteaias käimisega? Või - ma ise arvan - ongi see normaalne kohanemisprotsess ja tuleb lihtsalt leppida, et see ei lähe nii kergesti nagu vanas lasteaias?
Olete asunud elama välismaale ja harjutate oma poega nüüd uue lasteaiaga. Küsite, kuidas abistada last kohanemisel.
Mainite, et lasteaiaõpetajad üritavad teie lapsega suhelda, kuid teevad seda võõras keeles. Ilmselt on lapse jaoks teisigi muutusi. Kodu on teistsugune, ümber on teistsugused inimesed. Kuigi laps ilmselt oskab juba natuke end oma keeles väljendada, on neil teistel inimestel teistsugune keel. Emma ja issi on küll samad, kuid ka nemad on mõnikord natuke rohkem stressis jne. Seega ei ole lapse jaoks kindlasti vaid tegu uue lasteaiaga. Lapse jaoks on kadunud turvaline ja harjumuspärane keskkond. On uus ümbrus ja maailm, millega tuleb alles harjuda ja enda jaoks turvaliseks tunnetada. Täiskasvanuna võiksite olukorra mõistmiseks mõelda, et leiate end ühel hommikul teisel pool maakera, uuel töökohal, kus teilt oodatakse midagi, kuid te isegi ei mõista mida. Teile pidevalt selgitatakse, kuid te ju ei mõista seda teise rahva keelt.
On keeruline öelda, kui palju on vaja aega, et teie laps kohaneks uutes tingimustes. Eelkõige soovitaksin mitte kiirustada ja mitte nõuda lapselt liiga palju. Tegutsege samm sammult. Õpetage lapsele selgeks mõned lihtsad võõrkeelsed sõnad. Rääkige õpetajale, milliseid sõnu teie laps juba teab. Siis on need sõnad vähemalt sillaks, uue ja vana olukorra vahel. Kui laps on rahulikus olukorras, siis suudab ta nende järgi orienteeruda. Kui on tekkinud juba ärritus, siis tavaliselt ei tööta ka need. Tore oleks, kui saaksite laiendada piire niiviisi, et näiteks kohtute mänguväljakul mõne perega, kelle laps käib samas lasteaias. Siis on lasteaias juba rohkem võimalusi, kedagi tuttavana tajuda. Seeläbi muutub ka sinna jäämine vähem hirmutavaks. Lapsele võiks kaasa anda mõne vana tuttava mänguasja, mis tema turvatunnet tekitab. Mõnikord on abi sellest, kui issi või emme ja laps panevad käe paberilhele ja joonistavad selle järgi jälje või pildid. Siis, kui tuleb kurb meel, saab laps paberilehe välja võtta ja oma käe emme/ issi käe pildile asetada. See on justkui sideme taastamine ja käest kinni hoidmine (Laps teab, et tema enda käe pilt on emme juures kodus või issi käes tööl vms.).
Kodus kuulake oma last ning peegeldage talle tagasi tema mõtteid ja tundeid. Peegeldamine ei tähenda seda, et te lapsega alati nõustuksite. Eelkõige on see lapsele teadmine, et teda mõistetakse ja tema tundeid aktsepteeritakse. Et tekiks peegeldamiseks olukordi, mängige koos mänge, vaadake raamatuid jne. Usun, et kui lapse turvatunne taastub, siis muutub ka lasteaeda minek jälle meeldivaks tegevuseks.
Tänan vastuse ja konkreetsete nõuannete eest! Kasutasime neid kõiki. Poja jaoks osutusid ilmselt kõige määravamateks kaks asja: esiteks rõhutas isa talle lasteaias, et kui kurb tuju peale tuleb, siis kasvataja helistab issile ja issi tuleb kiiresti autoga järgi. Teiseks oli poiss väga hästi nõus lasteaeda jääma, kuna suurem õde läks hommikul esimest korda kooli ja see toimis nakatava eeskujuna. Poiss pakkis ise oma seljakoti kokku, pakkis sinna ka mittevajalikke asju, aga me ei seganud vahele, ja läks lasteaeda jõudes kohe hommikusöögilauda ning lehvitas isale hüvastijätuks.
