Meie vaatasime alguses igal õhtul ikka koos läbi, mis on õppida jne. Seda mitte väga pikalt. Nüüd nii, et küsib ise abi kui tahab, ikka tunnen muidu ka huvi, kusmaal nad on ja mida teevad. esimeses klassis ikka vaja rohkem toeks olla.
Teil on õigus, kui väidate, et lapse õpiharjumus peaks kujunema just esimestes klassides. Kui siis seda ei kujune, võib hiljem lapse õppimisega tõsiseid probleeme tekkida.
Eks iga vanema unistus on, et tema laps harjuks õppima iseseisvalt ning tal tekiks kohusetunne ja vastutus oma õppimise suhtes. Selle pärast tahavad mõned vanemad kohe esimesest klassist alates näha, et nende laps üksi õpiks ja kõige eest kohe ka ise vastutust kandma hakkaks. Kuid seda on ühe 1. klassi tüdruku või poisi käest ilmselgelt palju tahetud.
Üldjuhul oleks hea siiski 1. klassi last võimalikult palju TOETADA õppimises. Siin pean silmas õhtuti ühise aja leidmist, mil lapsega koos kodused ülesanded üle vaadata ja lasta lapsel ka päeval koolis toimunut-tehtut teile näidata ja jutustada. Sellega süvendate lapses tunnet, et õppimine on väga tähtis ja et te väärtustate seda kõrgelt.
Algklassides (ja tegelikult ka edaspidi) on väga oluline, et laps saaks vahetut tagasisidet oma tegemistele. Tähtis on teda kiita ning oma head meelt väljendada lapse uute teadmiste ja saavutuste puhul. Ainult nii saate omalt poolt teha kõik selleks, et laps harjuks õppima. Nii tekib tal ka usaldus, et ta võib alati teie poole pöörduda, kui mõne asjaga ise hakkama ei saa.
Nagul igal asjal, on ka siin omad head ja omad halvad küljed (komistuskivid).
Laps ei tohiks harjuda, et kodune õppimine toimub ainult ema või isa juuresolekul. Vaadake küll vajalikud ülesanded koos üle, aga tegema suunake laps neid siiski üksi ja iseseisvalt. Lapse küsimustele ei peaks kohe andma täpset ja õiget vastust. Püüdke hoopis tekitada arutelu, mille tulemusena laps ise lõpuks õige vastuseni jõuaks. Ärge unustage, et te olete siiski lapsele toetaja rollis, mitte tema eest õppetöö "ärategija" rollis.
Edu teile!
meie poiss lõpetas nüüd esimese. alguses ta ise soovis, et ma tal kõrval oleksin ja vaataksin, kuidas tema õpib ja teeb omi asju. nii ma siis istusingi seal, kuigi selleks vajadust polnud, aga ju laps tundis end kindalmalt nii. hiljem hakkasin nii vaikselt korraks ära käima(et süüa tegin või minkit toimetamist ja siis tagasi poissi vaatama). teisel poolaastal oli asi juba niikaugel, et poiss õppis üksi oma toas ja kutsus mind appi siis kui millestki aru ei saanud.
minu poeg läks sügisel teise klassi. eelmine aasta möödus suurte raskustega. mitte et laps asju ei mõistaks, vaid tal puudus igasugune huvi asjade vastu. loomulikult põhjustas see probleeme ka õpetajaga. koolist tuli alates esimestest nädalatest vaid negatiivset tagasisidet. laps õppis kodus palju ja kaua - järele õppisime nii koolis tehtud asjad, kui ka järgmiseks päevaks antud ülesanded. lugemine ei olnud kooli minnes selge, kuid minu meeles läks tal üsna hästi, loomulikult ei arvanud nii õpetaja. lapsel oli lugemise vastu suur trots .lugema sai ta piitsa ja präänikuga suure nutu saatel. õpetaja soovitas pöörduda psühhijaatri poole, kes kirjutas lapsele katssetamiseks mingid nn ajuvitamiinid. mingit muutust poole aastaga ei toimunud. laps hakkas köhatama ja nutma kohe, kui jõudis kätte lugemise aeg. lootsime, et suvi toob lohutut, kuid esimesed päevad on kahtlaselt eelmise aasta sarnased. taas on palju lõpetamata harjutusi, ja suur vastumeelsus õppimise, eriti lugemise, suhtes.
Meite poja on nüüd ka teise klassi õpilane. Algul istusin lapsel kõrval ja tegime koos kõik kodutööd - selleks kulus ikka kenasti oma 2-2,5 tundi igal õhtul. Kevadeks saime asja niikaugele, et laps hakkas iseseisvalt õppima ning kui abi vajas, siis kutsus. Kuna lugemisega kooliminnes olid kehvad lood, siis luges algselt üksi paar korda teksti läbi ja seejärel mulle ette. Nüüdseks loeb võõrast teksti juba minu arust täitsa tublilt, kui vaid lugema saaks ta...kohustuslikud raamatud saan ikka suht sundkorras talle kätte... Samas, õppimisega polegi nii suur mure kuivõrd just koolikorraga. Oleme rääkinud rahulikult, oleme rääkinud päris kurjalt, et koolis tuleb üpetaja sõna kuulata, kuid aktiivse lapsena on sellega ikka endiselt raskusi... Olen suhelnud õpetajaga ja arutanud asju, eks nüüd vaatame, mis ja kuidas. Samas leian, et see on õpetaja töö, panna laps enda sõna kuulama - kodus ma ju seda suudan. Loodan ise, et see on kooliaastaga uuesti harjumise aeg vaid...
