Tere, olen siin esimest korda ja sooviksin kuulda, mida teised arvavad minu probleemist. Minu tütar (7) läks 2005 aasta sügisel esimesse klassi. Varem käis samade õpetajate juures eelkoolis. Kõik oli OK. Klassis on ta üks noorematest ja suhteliselt lühilest kasvu. Esimesed kuud oli õppimine korras, sest kõik oli nii põnev. Hindeid ei pandud, vaid saadi sõnalisi hinnanguid - väga hästi, hästi jne. Hindeid hakati panema jaan. 2006. Õppida eriti ei ole, sest klassis jõutakse suurem osa valmis. Aga kodus tuleb üle vaadata ja tegemata asjad lõpetada. Ja peaaegu alati on eesti keeles ülesandeks väike lugemine. Laps tuleb koju päeval, kui me veel tööl oleme, siis tahab ta kelgutama minna või sõbranna juurde. Ma ei saa seda talle keelata, parem käigu päeval valges, kui õhtuti pimedas. Õhtuti hakkab õppimine venima, siis ta teatab, et tal on kõht tühi ja tal on vaja see joonistus lõpetada ja lõpuks on ikka nii, et asi lõpeb jonniga ja kella 23 paiku õppimisega. Ta ei taha absoluutselt lugeda, kirjalikud veel teeb. Neil on 1. klassis kohustuslik kirjandus ja ma ei tea, kas tal on tekkinud vastuseis kõigele sellele, sest nad ju alles õpivad lugema ja ta ei saa aru, mida ta loeb. Lihtsalt veerib tähti kokku ja jutust aru ei saa midagi. Ja, ma arvan, et sellepärast, ta ei tahagi üldse lugema hakata. Saab kolmesid ja lugemispäevik on täitmata . Ta on mulle lugenud ja kui ma ütlen, et sul on viga, siis hakkab mossitama ja ütleb, et siis ma ei loe sulle üldse ja läheb oma tuppa või ütleb, et sa ise ei oska lugeda. Kusjuures, kui tal TUJU on, siis kodus teeb matemaatika kirjalikud ülesanded vigadeta ja eesti keele väheste vigadega. Ta oskab küll, kui tahab . Aga palun ütelge, kuidas saada last lugema, see on ju ikkagi nii tähtis. Raamatud on ju õhukesed ja üsnagi huvitavad tänapäeval. Või on kohustulik kirjandus 1. klassis liig?
Meil läks ka lugemine vaevaliselt. Kõik muud asjad tegi kodus meelsasti ära aga kui jutt läks lugemisele, siis oli vaja teha sadat muud asja. Meil oli abi sellest kui hakkasime iga päev natuke lugema. Tema valis raamatu ja siis lugesime. Julgusta teda ja ära rõhuta niivõrd vigadele, vaid sellele kui tal hästi välja tuleb. Tal muidu tunne, et ta ei saagi hakkama... Meil oli lausa igal õhtul kindel aeg kui lugesime. Aitas küll.
23 on küll ikka väga hilja õppimiseks. Leppige kokku mõlemale sobiv kindel kellaaeg, millal koolitükid üle vaatate ja pidage sellest kinni. Mina olen oma pea 7-seks saavat poissi lugema julgustanud nii, et tema mõnda lemmikraamatut loeme kordamööda - ühe lause loeb tema, järgmise mina.
Olete mures. Lapsel on ilmnenud vastuseis lugemise suhtes ning Teie abistamispüüetele reageerib ta solvumise ja meelepahaga. Selline olukord teeb nõutuks.
Kuigi küsite, kuidas saada laps lugema, vastaksin veidi laiemalt, lähtudes sellest,kuidas olukord mulle paistab. Ei hakka arutlema selle üle, kas kohustuslik kirjandus on esimeses klassis liiast. Selle üle on kasulik mõtteid vahetada õpetaja ja teiste lastevanematega.
On loomulik, et olete siiski häiritud, et õppimine jääb liigselt hilisele ajale. Lapsele võiks saata sellekohase mina - teate, mis kirjeldaks hinnanguvabalt lapse käitumist, selle käitumise mõju Teile endale ja Teie tundeid. Nt.: Kui Sa hakkad õppima õhtul peale üheksat, olen mina selleks ajaks juba väsinud ja ärritun kergesti.
Kui laps avaldab protesti, lülituge vahepeal kuulamisele. Näiteks võib laps öelda :"Aga sul ju pole varem aega. Kui sa koju tuled, hakkad kohe süüa tegema ja siis sulle helistatakse, ja siis..." Kusjuures häälest võib kosta pahameelt ja etteheidet.
Vaidlemisest ega õigustamisest pole siin abi. Kasulikum on püüda last mõista ning tema tundeid ja vajadusi talle endale n.ö. tagasi peegeldada: "Sinu arust on ebaõiglane, et sulle etteheiteid teen. Sa tahad õppida koos minuga ja seepärast ootad, kuni ma kodutöödega valmis olen."
Nüüd on sõna jälle Teil oma vajaduste esiletoomiseks. Nt.: "Ma märkan, et lähen juba ette pingesse, kui aeg on hiline ja ma olen väsinud. Ja kui siis selgub, et sul on veel mõni asi tegemata sel ajal, kui peaksid juba magama, saan päris kurjaks. Ma tahan, et me leiaksime sinuga koos lahenduse, kuidas su kodutööd saaks tehtud kella ...-ks. (Mis kellaks, see oleneb Teist. Mina tahaks alustada vähemalt seitse, et kaheksaks valmis oleks. Aga mida varem, seda parem.)
Pakkuge välja erinevaid ideid, küsige kindlasti ka lapse ettepanekuid ja proovige, millised lahendused paremini nii Teie kui lapse vajadustele vastavad.
Th. Gordoni raamatust "Tark lapsevanem leiate ka kaotajateta probleemilahendusmudeli konkreetsed sammud.
Kirjutate, et laps teeb, kui tahab ja hästi. Kui te nendel puhkudel ausalt ja avatult väljendate oma heakskiitvat suhtumist, nt.: "Mul on tõesti heameel, et said sellega nii kiiresti valmis," või "Olen rõõmus, et oled selle ülesande lahendanud vigadeta," saab laps sellest julgustust ja enesekindlust.
Eelkirjutajad on juba jaganud häid soovitusi lugemishuvi tekitamiseks. Esmatähtis ongi mitte sundida, vaid püüda lugemine lapse jaoks huvitavaks teha. Võib koos raamatukokku minna ja lasta lapsel leida mõni raamat,mida siis koos lugeda. Kui minu noorem laps lugema õppis, hakkasin ütlema iga õigesti loetud sõna kohal: "Jah, õige, mhmh, tubli," vigade puhul rahulikult: "Loe see uuesti." Tulemused paranesid kiiresti.
Sina -keel (Vt. "Tark lapsevanem" ja L. Ruskovska "Kuidas teha last õnnetuks") võib lapse huvi ja enesehinnangut ainult kahjustada, mitte olukorda lahendada.
Võimalik, et laps tunneb puudust sõnalisest tagasisidest. Õpetajaga rääkides võib sellelegi lahenduse leida. Hinnetele lisaks ei ole keelatud kirjutada nt. "Näen, et püüad," "Oled tubli," "Ilus käekiri" jms.
Lapsed kurdavad sageli, et kooliminekust peale pööravad vanemad palju tähelepanu õppimisele. Laps vajab aga endiselt (ja veel enamgi), et vanem pööraks tähelepanu talle kui inimesele, võtaks aega mitte ainult koolitööde kontrollimiseks, vaid ühisteks ettevõtmisteks, mängudeks jm. Kui lapse turvalisus- ja kuuluvustunne on rahuldatud, on tal kergem ka koolitöös võimetekohaseid tulemusi saada.
Armastust ja rõõmu!
mul sama mure. kasvatan asjaolude sunnil last üksi ( mees läks teise juurde) ise olen tihti õhtul 8-9 tööl ja seni peab laps saama üksi hakkama, kuni jaanuuarini läks kõik päris hästi aga nüüd on asi allpoole igasugust arvestust ainult 2. tihti kui mina koju jõuan on laps juba magama läinud ja nii jääb ka meil õppimata. hommikul teeme suure kiiruga kirjalikud üles anded ära et asi väga kurjasti ei lõppex. proovisin rääkida lapse isaga et äkki ta leiab aega sel ajal kui ma tööl olen lapsega õppida ja tegeleda tema väitis et tal ei ole aega et elu on kiire, aga õppimine peab korda saama. niisiis olen nagu nõutu laps üksi õppida ei taha ja väidab et ei oska. vanaisa ja vanaema käivad ka veel tööl ja kes seda last sõitutax kui tal koolipäev läbi ka seda võimalust pole. nüüd on juurde tekkinud ka hulkumine sest lapsel puudub järelvalve, kõik koputavad minu õlale aga mida saan ma teha kui pean nii kaua tööl olema ja kui on vabapäev siis läheb palju tunde et asjad tehtud saaks´ja tihti ka tültseme õppimise pärast.
Näib, et koorem on suur, mida kanda ja abi pole ka loota. Muretsete lapse nii koolis edasijõudmise kui ka lapse pideva üksiolemise ja hulkumise pärast. Arvan, et lapsel, seda enam algklassides, on raske pidevalt üksi olla, oma toimetamistega hakkama saada ja iseseisvalt kodutöid teha. Eriti siis, kui koolis edasijõudmine raskeks läheb. Laps vajab kindlasti kedagi, kellega igapäevaselt koos olla, muresid ja rõõme jagada ning kindlustunnet ja turvalisust kogeda. Kuigi näib, et laps saab mõnikord kenasti ise hakkama, on päevast-päeva üksi ise oma asju toimetada liiga suur koorem ja vastutus. Peale selle, vajab laps igas vanuses hoolivat ja emotsionaalselt lähedast täiskasvanut enda kõrval. Küllap ei kahtle ka Teie ise selles, kuid olete raskustes seda talle pakkuda. Näib, et abipalvetest pole ka kasu olnud ja vastutus praegu ainult Teil.
Kõrvalt on raske just Teile sobivat varianti lahenduseks pakkuda. Vahel näib, et valikuid ei ole, kuid siiski tasub kaaluda esmalt võimatuna näivaid variante: vahetada töökohta, taotleda teistsugust töögraafikut, osaliselt kodus töötamist, vaheldumisi isa või vanavanematega lapsega tegeleda, miks ka mitte lapsehoidjat (nt keegi tuttav, kes on ise kodune) otsida. Teadmata täpseid võimalusi, kuid ehk on olemas midagi pikapäevarühma taolisi võimalusi, huviringe vms. Vahel on abi kellegagi koos ideid arendada, seejuures ka laps kaasata, mida tema tahaks, on tal soovi minna mõnda trenni või huviringi jne.
Usun, et hea tahtmise korral leiate koos mõne toreda mõtte ja sobiva lahenduse.
tere. ära kurvast ,ka mul on 8.a. poss käin tööl ja kui koju jõun sööme siis vaatame õppimist ja siis saab laps õue , õues on ta ka peale kooli , ja anna talle harjumis aega ,küll hakkab ise õppimise vastu huvi tundma.
. Ta on mulle lugenud ja kui ma ütlen, et sul on viga, siis hakkab mossitama ja ütleb, et siis ma ei loe sulle üldse ja läheb oma tuppa või ütleb, et sa ise ei oska lugeda. Kusjuures, kui tal TUJU on, siis kodus teeb matemaatika kirjalikud ülesanded vigadeta ja eesti keele väheste vigadega. Ta oskab küll, kui tahab 
. Aga palun ütelge, kuidas saada last lugema, see on ju ikkagi nii tähtis. Raamatud on ju õhukesed ja üsnagi huvitavad tänapäeval. Või on kohustulik kirjandus 1. klassis liig?
tihti kui mina koju jõuan on laps juba magama läinud ja nii jääb ka meil õppimata. hommikul teeme suure kiiruga kirjalikud üles anded ära et asi väga kurjasti ei lõppex. proovisin rääkida lapse isaga et äkki ta leiab aega sel ajal kui ma tööl olen lapsega õppida ja tegeleda tema väitis et tal ei ole aega et elu on kiire, aga õppimine peab korda saama. niisiis olen nagu nõutu laps üksi õppida ei taha ja väidab et ei oska. vanaisa ja vanaema käivad ka veel tööl ja kes seda last sõitutax kui tal koolipäev läbi ka seda võimalust pole. nüüd on juurde tekkinud ka hulkumine