Tere! Minu poeg on viimasel ajal käitunud eesti keele tunnis ja loodusopetuses inetult. Eesti keele opetajaga on konfliktid juba pikemat aega, opetaja postitab ekooli minule solvavaid märkusi, samuti on lapse tunnitöödel inetud märkused ( vahtis oma tuima kala pilguga ja ei jõudnud rohkem teha), on öelnud tunnis lapsele solvavalt, mille peale minu poeg reageerib tuliselt. Paar päeva tagasi oli eesti keeles kontrolltöö, aitasin õppida ja laps oli rõõmsas tujus, sest tahtmine oli suur, et töö positiivsele hindele teha. Tunni alguses soovis laps ainult korra korrata rooma numbrite kirjutamist, mille peale õpetaja kohe käratas, et õppimiseks oli kodus aega küll. Sellest piisas, et lasp endast välja läks ja ta ei teinudki tööd kaasa. Lasi 1 sisse kanda. Talle on õpetaja poolt juba nii palju vastikuid märkusi tehtud, et talle piisab jub ainult ühest märkusest, et närvi minna. Pärast eesti keele tundi, kus ta oli ülisolvunud, tuli ta koolist ära kellelegi ütlemata. Jälle oli pahandus ja klassijuhataja helistas mulle, et laps lahkus koolist omavoliliselt. Koolist ära on tulnud ta veel kahel korral ennem ka. Ükskord helistas õppealajuhataja kohe ja ütles, et mingu ma last otsima ja toogu kooli tagasi, mille peale ma vastasin, et andke andeks, aga ma olen tööl ja ei saa minna. Selle peale kästi helistada naabritele voi tuttavatele, peaasi et laps tagasi oleks viidud.
Loodusõpetuse õpetajaga on lugu selline, et iga tunni lõpus kontrollib ta laste töövihikuid, hinde paneb ta ainult minu lapsele, sest ta ei tee nii palju ülesandeid ära kui peab. Hindeks 2. Paaril korral olen suutnud teda meelitada , et ta töötaks tunnis kaasa jne, Katsetas, Sai harjutused töövihikust tehtud, õpetaja vaatas, ei öelnud midagi ja hinnet ei pannud. Järgmine kord ei teinud laps jälle tööd korralikult, sest vimm oli sees, kuna siis kui tv harjutus oli täidetud, ei olnud oluline head hinnet panna, aga nuud kui tegemata jättis, sai jälle 2. Ja laps tegi muidugi rumala otsuse-põletas tv ära ja ma ei tea, mis sellest asjast nuud uldse saab. Õpetajatega vestlemine ei anna tulemusi, süüdi olen mina ja laps, nõutakse et lähen psühholoogi vastuvõtule. Olen täiesti nõutu- laps utleb, et õpetajad ise karjuvad ja ei oska käituda. Ülejäänud tundides on laps tubli, pole probleeme. Laps on hea peaga ja nutikas, see on vestlustes erinevate õpetajatega välja tulnud. Käitumine jätab soovida. Kuidas ma saan oma last aidata? Olen nõutu. Kui ma kodus vahel harva ta peale häält tõstan, on ta samuti täiesti endast väljas ja läheb lukku ning ei räägi midagi. Palun abi, kui võimalik.
Olete mures poja õppimise pärast ja tema suhete pärast õpetajatega, eriti kahe aineõpetajaga. See on tõesti paha olukord kõigile. Head suhted on õppimise oluline eeldus, aga kuna õppimine on seotud pingutusega, siis on hädavajalik ka pingetaluvus, leppimine ebaõnnestumiste ja eksimisega, negatiivse tagasisidega jmt. Kõige selle normaliseerimisega peaks tegelema nii kodu kui ka kool.
Tore, et osade õpetajatega on lapse suhe hea ja probleeme pole. Samas, 13-aastast poissi mõjutab kindlasti puberteet, see on suur muutus, mis loomulikult mõjutab nii mõtlemist, tundmist kui tegutsemist. Siit siis see nii tavaline "käitumine jätab soovida". Just oma tunnetega hakkamasaamine on ses arengujärgus lapsele raske, ja see mõjutab otseselt reageerimisviisi, õppimist ja suhteid õpetajatega.
Kui emotsioonid on n-ö üleval, siis ei tulegi õppimisest ja rahumeelsest suhtlemisest midagi välja, sest aju need osad, mis peaksid tegelema analüüsiga, on mitmetest tunnetest üleujutatud – laps ei suuda ses olukorras selgelt mõelda. Neis olukordades on väga oluline, et ärritunud teismelise kõrval oleks rahumeelne täiskasvanu, aga kui ka täiskasvanu ärritub, siis see ongi kokku üks hull olukord.
Lapsel on väga raske koolis õppida ja õpetajatest lugu pidada, kui on tekkinud rindejoon kooli ja kodu vahele. Esmane ülesanne peaks olema kodu ja kooli koostöö tekitamine. Psühholoogi abiga saab olukorda uurida ja kindlasti leida midagi, mis aitab hea muutuse poole, ent põhiline töö selle heaks saab toimuda ikka vanema ja õpetajate koostöös. Teinekord on ka kooli psühholoog või/ja sotsiaalpedagoog head abilised nende olukordade lahendamises. Usun küll, et teil oleks vaja ära kuulata õpetajate vaatenurk, nende ootused ja pahameelekohad, ning samas peaksid ka nemad teie sisukohad ära kuulama. See on üks võimalus jõuda rahumeelsete aruteludeni, kus rahulikus, süüdistustest vabas ja konstruktiivses õhkkonnas saab arutleda, kuidas jõuda normaalse olukorrani kõigi jaoks.
Oma töös laste ja peredega olen märganud, et lapse sisemise rahu hulgal, iseseisval õpivalmidusel ja õpitulemustel ning tema suhete kvaliteedil vanematega on kindel seos. Kui lapsel ja vanemal on omad traditsioonid ühisel ajaveetmisel, nt käiakse koos sportimas, kinos-muuseumis, üritustel, võetakse aega niisama koos istumiseks-maailma asjade arutamiseks, on lapse vajadus vanemaga koos olemiseks rohkem rahuldatud ning õppimine sujub kergemalt ning lapse iseseisvus suureneb. Ehk on üks olukorra lahenemise võti ka sellest, et saate oma pojaga seesuguse kontakti, et on võimalik avameelselt rääkida kõigest sellest, mis lapsele muret teeb. Koos saab arutleda lahendusvariantide üle.
Kui laps tunneb ennast turvaliselt, toetatuna, ta pole millegi pärast mures ega ärevil, siis saab tema aju kooskõlaliselt töötada ja suhtlemine ja õppimine sujub paremini.
Nõnda siis on minu arvates praegu kõige olulisem olukorda rahustada, ja seda saavad teha last ümbritsevad täiskasvanud. Loodan, et koostöö õpetajatega hakkab sujuma, kuigi enne on vaja teha pingutusi, eelkõige teineteist kuulata ja püüda kokkulepete poole.
