Tere!
Kirjutan oma kolmeseks saava lapse kohta, kes alustas nüüd lasteaias käimist.
Laps on olnud põhiliselt ainult ema(ehk siis minu) hoida, magama panen mina ja hoida pole kellegil väga kunagi olnud. Oma isaga ja vanaemadega ning mõndade vanade vanemate sõpradega on päevasel ajal ilma emata olnud, ühe korra öösel ka minu ema juures. Kuna minul emana on lapsega väga suur omavaheline side, siis lasteaeda harjutamine on ka raske.
Laps on muidu ka arglik ja pelgab võõraid, teised lapsed muidu meeldivad aga endast väiksemad hirmutavad, sest on haiget teinud talle.
Lasteaias käisime tutvumas enne jõule paar päeva ja nüüd see nädal kolm poolikut päeva. Esimesel päeval jubakasvatajad soovitasid, et ma veidikeseks minema läheksin. Laps läks õue ja mina nö lehte lugema, veidi aega hiljem läksin vaatama, laps tahtis tuppa tulla minu juurde aga teda ei lastud, hakkas nutma. Läksin õue tema juurde ja see nutt oli selline ahastav, kui mind nägi, kallistas kõvasti ja lahti ei lasknud. Kasvataja ütles, et alguses õues mängis ilusti teise lapsega ja kasvataja kinnitas, et ma tulen tagasi kohe. Terve õhtu kuulsin, kuidas ma teda sinna maha jätsin ja tema nuttis ning igatses mind.
Järgmisel päeval ei läinud ma kuskile eemale ja püsisin lapse kõrval koguaeg.
Kolmandal päeval täna kasvataja soovitas ka pissile minna, ise kutsus minu lapse ja mõned veel mängima. Nutt läks nii hüsteeriliseks, kui teatasin, et käin vetsus ja tulen kohe tagasi. Nuttis nii hullult, et ma ei saanudki minna, ka õue minnes nuttis kui tema esimesena õue saatsin ja ise siis riidesse panema tahtsin minna. Üks kasvataja üritas võtta lapse mu sülest, aga laps hoidis jõuga kinni ja paanikas nuttis. Ütlesin kasvatajale, et nii ei saa kiskuda ja jätsin lapse ukse juurde ootama, et panen riided selga. Terve see aeg laps nuttis. Õues istus minu kõrval 15 minutit vähemalt ja siis läks veidikeseks mängima.
Hiljem juba oli mul vetsu vaja väga minna ja jätsin lapsesinna röökima. Käisin ja tulin tagasi, nuttis kohutavalt.
Olen koguaeg selgitanud lapsele, et lasteaias ei saa emmed käia ja kui ma lähen tulen tagasi, sest armastan teda. Lasteaiast räägin rõõmsal meelel ja lapsele meeldib seal käia, ainult kui mina ka olen. Aga ma ei saa ju igavesti temaga seal koos olla. Praegu on jah vara veel igavesest rääkida aga kui kasvatajad ka mõjutavad "kõik lapsed nutavad jne" ning sosistavad minust seljataga, siis see mõjutab ka mind. Ise võiksin lapsega kasvõi mitu nädalat seal kaasas olla, peasigi, et ta ilma nututa sunna harjuks.
Ma ei teagi nüüd mida teha või kuidas käituda. Kas peaksin tal nutma lasta seal ja ta siis saab aru, et tulen talle järgi või ei peaks laskma ennast mõjutada ja harjutamagi nii kaua kuniks laps seda vajab. Hirm on muidugi ka, et kui seal nädalate viisi olen, siis ta arvabki, et nii peabki olema, tema koos emmega käib lasteaias.
Tegelikult on ju lasteaed tore koht ja talle meeldib seal aga kuidas ma käituma peaks!?
Teie mure, kuidas aidata lapsel kohaneda lasteaiaga, on paljudele tuttav. On neid lapsi, kes harjuvad kergemini emast eemalviibimisega, teised elavad seda väga tundlikult üle. Nii ka teil, kuigi püüate teda julgustada ja olla toeks, ise juures olles, kuid samas tekib ka kahtlus, et laps harjubki mõttega, et jääte temaga koos lasteaias käima. Muidugi on teil endal sedavõrd raskem, kui kohtate lasteaias koguni pilkavaid märke, kui laps teid isegi korraks ei taha silmist lasta. Teie jaoks on ju ikkagi teie lapse nutt märgiks, et ta pole veel valmis, et lahkute ja tunnete vajadust teda lohutada. Ei aita teid seegi, et mõnel teisel lapsel on olnud kergem kohaneda või soovitus, et las laps nutab, küll see üle läheb. Muidugi läheb, lapsel ei jääks ju muud üle, kuid me ju ei tea siiski, mil määral saab lapse enesetunne kahjustatud või millised jälje jätab tema turvatundele see, kui talle kõige lähedasem inimene teda jätab võõrasse keskkonda enne, kui ta selleks valmis on. Kuid jah, millalgi on ju siiski vaja, et ta suudaks tasapisi leppida teist eemalviibimisega ja nii, et ka teil on süda rahul, et kõik on hästi.
Küllap esineb erinevaid võtteid ja arusaamu, kuidas last kiiremini harjutada lasteaiaga, kuid otsustate siiski teie emana, oma last kõige paremini tundes, mis tundub parim. Tähtis on ju nii lapse valmidus kui ka teie enesetunne ja rahulolu. Kui laps tunnetab, et emme on mures ja ka kardab tema pärast, siis on temalgi raskem kohaneda. Lapsed on väga tundlikud ema ärevuse suhtes. Seega võtke ka seda tõsiselt, kuidas te ise kindlustunnet saaksite, et teie lapsega on kõik hästi.
Kui teil nüüd juba on kordunud olukord, kus las klammerdub paaniliselt ja ei rahune, nõuab, et te oleksite temaga, siis võib ju oletada, et ta on juba saanud mõned mittejulgustavad kogemused ja sedavõrd keerulisem on nüüd uusi positiivseid seosed luua. Praegu loota, et ta ühel päeval vabatahtlikult jääb ilma teieta tundideks lasteaeda, on ilmselt ebarealistlik.
Õnneks ei ole teil praegu survet ja saate ikka tasapisi teda harjutada. Eesmärk peaks olema luua talle kindlustunnet, et te ei kao äkki ära, et ta ei pea olema pidevalt hirmul, et lähete salaja ära. Võimalik, et ta on saanud sellise kogemuse. Paljud vanemad usuvad ja lasteaiast vahel ka soovitatakse, et vanem lahkuks niipea, kui on õnnestunud lapse tähelepanu mõne tegevusega hõivata. Mulle tundub, et see on kõige mugavam viis vanemale, sest ta ei näe ju lapse reaktsiooni, kui ta avastab, et emme või issi on lahkunud. Kasvatajad on kogenud, et kui ema-isa pole käepärast võtta, siis laps küll mõnda aega nutab, kuid siis lõpuks ju loobub, sest ema-isa ei ole kohal, et reageerida. Kuigi see näeb kiire viis harjutada, võib siiski see tekitada ka usaldamatust ja ebakindlust laiemas tähenduses. Laps küll kohaneb, kuid ilma turvatundeta, et ta saab loota oma lähedastele. Selle pika seletuse mõte on, et salaja lahkumine ei ole parim viis aidata lapsel lasteaiaga või muu võõra olukorraga kohaneda. See jutt oli igaks juhuks, teadmata, kas see on teil olnud mõtteski.
Mis aga aitaks kohenda? Ma usun, et laps vajab samm-haaval, st alustades lühemast ajast, positiivset kogemust, et ta saab hakkama ilma, et olete silmapiiril. Edasi nii, et ta teab, et läksite ära ja tulete veidi aja pärast tagasi. Näiteks olete teda jätnud kellegi hoolde oma kodus, ise ära käies. Edasi mõnes teises keskkonnas, kus olete esialgu koos viibinud, kuid ta saab ise teile lehvitada ja teab, et läksite ja on kindel, et tulete tagasi. Ilmselt see ongi kõige keerulisem, kuidas ta saaks olla kindel, et te ei kao ära ja et te ikka tulete tagasi.
Veel on oluliseks kohanemise jaoks, et ta suudaks võta inimeselt, kelle hoolde ta on jäetud, vastu lohutust, kui ta seda vajab. Kui hoidja või kasvataja ei ole tema jaoks inimene, kelle juurde ta saaks minna, kes mõjuks talle rahustavalt, kui midagi juhtub, siis on tal raske teie äraolekuga toime tulla. Seega peaksid emad võimaldama seda, et tema laps tunneks end hästi ka teistega, algul oma pereliikmed, siis väljaspool.
Teie kirjelduse järgi saan aru, et laps nö kisti teie sülest ja see võis olla lapses jaoks pigem ohumärk, sest ta võis tunnetada ka teiepoolset ebakindlust või koguni soovimatust kasvatajat usaldada. Hea oleks, kui taolised olukorrad ei korduks. Muidugi on keeruline teil seda korraldada. Kuid suund võiks olla sellel, et te julgustate teda pöörduma kasvataja poole ning väljendate usaldust kasvataja suhtes. Kui laps näeb ja kogeb, et te suhtlete ilma muretsemata, pingevabalt kasvatajatega, siis seegi on üks oluline viis toetada last kohanemisel.
Pole olemas ilmselt kindlat retsepti või meetodit, kuidas toimida, seda enam, kui laps juba on tundlikumaks muutunud. Kuid hea on ju see, et talle meeldib lasteaias olla. Leidke koos veel kinnitusi, et seal on tore. Mida rohkem ta saab positiivseid elamusi, kinnitusi, et pole midagi karta, siis ongi teil mõlemal rahulikum. Lapse vanuse kasvades on kindlasti ka tema valmidus suurem, seda enam, et ka tema sõnavara täieneb ja ta saab väljendada seda, kuidas ta end tunneb. Samuti saab selgemaks see, mida tähendab, et lahkute ja tulete varsti järgi, andke tema jaoks arusaadavaid ajamääratlusi (nt peale söögiaega tulen järgi). Kui laps kurdab, et igatses, siis kuulake teda aktiivselt ja peegeldage tema tundeid. Kui praegu oletegi saanud peamiselt teada, et tema kõige suurem hirm on, et jätsite ta maha, siis vajab ta eelkõige kindlustunnet, et see nii ei ole ja ta ei pea seda kartma. Ja seda mitte ainult sõnades, vaid ka kogemuslikult. Ja veel - julgustage teda positiivsete mina-sõnumitega: nt mul on hea meel, et lubasid mul korraks ära käia; see on väga tore, et said täna mängida uus sõbraga; see on tore, et kasvataja aitas sind, võttis sülle, kui nutsid ja muretsesid jne. Laps vajab teie kinnitusi ja seda, et teie usute, et kõik on hästi ka siis, kui teie olete ära.
Aitäh Teie tagasiside eest, see andis mulle kindlamat meelt veidi.
Ma küsiks veel seda, et kui me nüüd oleme seal lasteaias ja laps kutsub mind igalepoole kaasa, hirmuga, et ehk kaon ära (kuigi ma ei ole mitte kunagi lihtsalt ära kadunud. Alati ikka lehvitame ja kalli-musitame.), siis kas peaksin juba praegu näiteks korraks vetsus käima (asub rühmast väljas) ja lapse nutma jätma? Iseenesest saaks ta sellest kogemuse, et ma lähen ja tulen tagasi aga samas ta ju tunneb ennast ebakindlalt veel seal. Ja siis ajaga seda ära olemise aega pikendama? Ma tean, et ta jääb nutma, kui ma vetsus olen, korra juba testitud aga kuidas see talle mõjuda võib? Ma olen hea kannatamisega ja kuna veedame lasteaias ainult lühikesi päevi (hommikul kell 9 lähme ja lõunauneks kell 12 tuleme koju tagasi) , et jaksan koduni ka oodata vetsuhädadega.
Praegu on olnud nii, et kodus olles ka ei ole laps enam nõus mind silma alt ära laskma, kui mina lähen teise tuppa, tuleb laps ka.
Kodus ja ka väljaspool kodu on ta olnud küll teiste inimestega, nii et mina lähen kasvõi trenni, sellest pole varem mingit probleemi olnud. Hoida on ta tavaliselt isa või vanavanematega, keda usaldab ja teab.
Tänan!
See on väga tore, et te pole salaja ärakadunud ja last teadmatusse jätnud. Võimalik, et lapse suur hirm on olnud rohkem seotud kogemuseda et keegi tuleb ja võtab ta sülle, eemaldab teist vastu tema tahtmist, mitte niivõrd pole põhjust teid mitte usaldada.
Arvan, et peaksite ikka saama ju vähemalt tualetti minna, see ei ole lahendus, et sedavõrd oma tegevust piirate, et ei lähe, kui vaja.
Näib, et asi pole mitte niivõrd selles, et ta üldse ei suudaks olla teist eemal, sest ta ju on olnud teiste hoida ja talunud teist eemalolekut, vaid selles, et ohtlik on teie lahkumine just lasteaias. Kuigi nüüd on tema vajadus teid kontrollida kandunud ka koju. Usun, et samamoodi saab ka kindlustunne tulla tagasi, esilagu oma kodus lubab teid järjest rohkem teise ruumi minna ja seejärel ka mujal. Kuid praegu, kui jätkate lasteaiaga harjutamist, siis võib tunduda mõistlik lubada tal teid WC-sse nö saata, sest ta näeks ja teaks kuhu lähete ja ei peaks kartma, et keegi, kellega ta veel pole harjunud (nt kasvataja), ei viiks teda vastu tahtmist kuhugi ära või midagi tegema hetkel, kus tema võitleb oma hirmuga teie kadumise pärast. Ma lähtub vaid teie kirja näitest, mis kirjeldas lapse paanikat, kui teda püüti teda sülest ära rebida või takistada teie juures olemist. Ta võiks tunda enda rahulikumalt, kui ta ei pea seda enam kartma ja see seostab ilmselt praegu vaid lasteaiaga ja ei möödu siis kiiremini, kui kordub olukord, kus ta jääb hirmunult nutma. Pigem rahustab teda, kui saab eduelamuse, st positiivse kinnituse, et polnud midagi karta. Ta on ju piisavalt suur küll, et saab aru, et Wc-sse vaja minna ja kui saab ise olukorra üle kontrolli, nt tulla ukseni kaasa ja keegi ei takista, ei arvusta tema hirmu, ei püüa ignoreerida tema vajadust, siis ta jõuab ta kindlustundeni kiiremini.
