Mul on 6 aastane tütar, kes ei räägi lasteaias õpetajatega ja üldse kardab kõike ja kõiki. Ei räägi vanemate inimestega , isegi vanaemaga ei suhtle. Vastab ainult küsimustele pea raputuse või noogutamisega ja piiksub hiire moodi. Oleme üritanud anda talle aega ja julgustanud, kuid nüüd juba natuke mures, sest kooli minek on ukse ees ja kuidas ta koolis hakkama saab.Ta on meil väga õrna loomuga, iga väiksema "ei" sõna peale hakkab nutma, jookseb minu juurde lohutust otsima või istub lihtsalt minu selja taga peidus. Laps ise on 3 aastat juba lasteaia laps ja peaks olema juba kohanenud lasteaiaga. Õpetajatel on üsna raske aru saada tema kooliküpsusest, sest ta ei julge suuliselt vastata, teeb ainult kirjalikud tööd ära. Mida ette võtta, et laps veidi enesekindlamaks ja julgemaks muutuks?
Olete mures 6-a kartliku tütre pärast.
Iga laps on eripärane ja vajab aktsepteerimist just sellisena. Ehk olekski esimene asi, mida teha, aktsepteerida tema hirme ja sedalaadi käitumist, mille ta on valinud. Sellised hirmunud ja arglikud lapsed on seda arglikumad ja hirmunumad, mida rohkem neile survet avaldatakse. Parema tulemuse annab mitte "kolli" olematuks tunnistamine, vaid "kolli" olemasolu tunnistamine ja kolli lähem uurimine koos lapsega. Mis on arenguliselt selleni viinud? Mis on hirmu taga? Mis juhtuks kui... sa vanaemaga räägiksid? ...kui vastaksid küsimusele lausega? ...kui räägiksid õpetajaga? Sellist kui-mängu saab lapsega koos mängida, siit võib tulla olulist infot, mis on tekitanud lapse kartlikkuse ja mis seda alal hoiab. Eeldan kirja lugedes, et lapsel on teiega siiski usalduslik suhe ja teie kaks saate omavahel usalduslikult rääkida.
Lapsed ongi must-valgelt võttes sotsiaalsed või mitte. Need lapsed, kes on sotsiaalsed, saavad palju positiivset tagasisidet oma käitumisele, need lapsed aga, kes on vähemsotsiaalsed, kes on kartlikumad ja omaette hoidvamad, saavad tihti negatiivset tagasisidet, ja viimane hoiab seda käitumist pigem alal. Ka väikelaste puhul on märgatav, et kui nt 3aastasele öelda, et mis sa kardad, mine ütle tädile tere, siis arglik laps võib lausa paanikasse sattuda. Kui aga samas olukorras öelda: aa, sulle tundub siin minu selja taga palju kindlam olla; aa, sa ei julge praegu minu selja tagant välja tulla; paistab, et tere-ütlemine tundub praegu liiga hirmus... siis saab laps sõnumi, et teda koos tema hirmuga on mõistetud ja just see võib olla julgustav ning tuua kaasa käitumise muutuse.
Enesekindlust suurendab positiivne tagasiside, kui lapse enda minapilt on habras ja pigem negatiivne, on last ümbritsevatel täiskasvanutel väga oluline anda positiivseid minasõnumeid, sest kiitvat silti (tubli! tore laps!) ei jää laps uskuma, sest see on tema minapildiga vastuolus. Kui aga öelda kiitust endakohaselt ja nii konkreetselt kui võimalik, on tulemus teine, nt: mul on nii hea meel, et sa lauakatmisel mulle abiks olid, nüüd saame rutem sööma ja toit ei jahtu ära. Märgata tunnustust väärivat ka kõige väiksemas on väga oluline.
Tähtis on, et laps saaks tunda end tähtsa ja armastust väärivana, ja nagu me teame, armastus ei ole nimisõna, vaid tegusõna - laps hindab seda, kui palju teda armastatakse-hinnatakse, selle järgi, kuidas teda ümbritsevad täiskasvanud temaga rääkivad, kuidas reageerivad, palju aega pühendavad jms.
Julguse osas võiks lapsega koos arutada, milliseid plaane võiks teha, et laps julgeks midagi, mis seni hirmu tekitab. Kui ka proovides midagi viltu läheb (ja see kuulub õppimise juurde), siis on oluline kiita pingutuse eest. Oluline on last (manitsemata, nõustamata) kuulata, et aru saada hirmude tagamaast.
Põhjalikumaks vastamiseks peaksin teadma lapse kasvulugu ja perekonna lugu põhjalikumalt, seega sai vastus pigem üldine.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
