Teismelise (15) tütrega suured probleemid. Algasid juba eelmine aasta - koolist puudumised, halvad hinded. Ta on väga kergesti mõjutatav ning tekkisid uued nö halvad sõbrad. On olnud ka politseis, ei ole küll ise midagi teinud, kuid tunnistajana. Ja ühe asja pärast tuleb varsti kohus, sest seaduse järgi on ta vastutav ka siis kui ise midagi pole teinud, kuid on koos teistega. Tema puhul sõlmitakse kokkulepe karistusest loobumiseks ja jääb nn järelvalve alla. Käisime eelmisel aastal nii psühholoogi ja kui psühhiaatri juures. Proovisime ka koduõpet aga kuna ei õppinud siis jäi klassi kordama. Tahtsime kooli vahetada, kuid ükski kool, kuhu proovisime, ei tahtnud istumajäänud ja probleemidega last võtta. Suvel suhtles teiste sõpradega ja oli lausa ideaalne laps ning ma tõesti lootsin, et on muutunud. Kuid sügisel, kui läks kooli, hakkasid peagi jälle samad probleemid ja samad sõbrad. Esimesed kaks veerandit sai kuidagi mööda, kuid see veerand on asi päris hulluks läinud. Alguses oli haige ja siis puudus nädal põhjuseta, mulle ütles, et arst käskis veel kodus olla kui ikka haigena tunneb. Kuna koolil on e-kool siis sain koguaeg teada, mis koolis õpiti ja õppis järgi. Saan aru ja ta ka ise tunnistas, et ei julenud kooli minna, sest oli niinimetatud sõpradega tülis ning kardab mõnitamist ja kiusamist. Viimased nädalad on küll koolis olnud aga ei õpi üldse. Nii kui koolist tuleb läheb välja ja tuleb alles 12 ajal. Olen püüdnud rääkida nii hea kui kurjaga aga ta lihtsalt ei saa aru. Üldiselt saame hästi läbi ja ma püüan temast aru saada ja toetada, kuid ei saa aidata kedagi, kes ise ennast ei aita. Tema jaoks on asi päris tõsine, sest kui oma asju koolis korda ei tee siis võidakse arvatavasti erikooli saata. Olen ise suhelnud koolis õpetajatega ja püüdnud teda õppimises aidata. Kuid ma ka lihtsalt ei jaksa selles pidevas stressis elada, tunnen, et enda tervis ei pea enam vastu, probleemid südame ja vererõhuga, kuid tundub, et talle ükskõik. Jutt sai pikk aga mure veel suurem, ta on ju ikka minu laps.
Olete püüdnud üsna palju asju läbi, kuid suur mure on ikka alles – kohtu poolt järelevalve, raskused koolis ja probleemsed sõbrad. Kirjutate, et ka tütre jaoks on asi tõsine ja erikooli saatmine võib osutuda reaalsuseks. Näib tõesti, et olete püüdnud kõik võimalused läbi, väljapääsu ei näi aga olevat. Kirja teel on samuti vähetõenäoline lahendusteks uut selgust saada ja muret leevendada. Seda enam, et palju küsimusi jääb õhku: nt. millised on olnud tütre õpiraskused ja miks ei andnud tulemusi koduõpe? Või on tütre jaoks kõige keerulisem olnud hakkama saada kiusamise ja halbade suhetega? Teismelise jaoks võivad suhteprobleemid olla väga tõsised ja üsna määravad koolis toimetulekuks. Kogu loo juures on positiivne see, et te omavahel hästi läbi saate ja et te pole loobunud oma tütart aitamast ja lahendusi otsimast. Oluline on see, et te kumbki ei peaks olukorda lootusetuks. Usun, et psühholoogi ja psühhiaatri juures käimisel oli abi kasvõi sel määral, et selgust saada probleemi määratlemisel, keeruliste olukordade muutmine ei tule aga kergesti ega ruttu. Kuigi kirjast ei selgu, kaua ja mis tulemusi need visiidid andsid, arvan, et oluline on ikka jätkata spetsialistide kaasabil muutuste tegemist. Oluline on ka see, milles näeb tütar probleemi ja mida tema ise tahab muuta – vabaneda praegustest sõpradest, lõpetada klass, vahetada kooli, leida uued sõbrad vm.?. On teie eesmärgid ja arusaamad ühtivad? Kui parim lahendus teie mõlema arvates näib olevat kooli vahetamine, otsige jätkuvalt kooli, kus ollakse lapsekesksed, lõppude lõpuks on 15-aastasel noorel inimesel õigus haridusele, ka siis kui tal on õpiraskused jm probleemid. Erikool peaks jääma ikka viimaseks võimaluseks, kui ükski muu mõjutusvahend ei toimi ja oht seadusevastasteks tegudeks suur.
Soovin teile jätkuvat visadust ja mõistmist. Kui tütrel on nii hooliv ema ja alles omavaheline kontakt, siis on peamised eeldused olemas, leida ka selles keerulises olukorras leevendust.
