Minu poeg on sünnist saadik selline häbelik ja vaikne olnud. Alles 6 aastaselt julges võõrastele oma nime ja vanust öelda jne. Nüüd käib teises klassis, aga õpetaja ikka alati iseloomustab teda, kui liiga tagasihoidlik. Tegelikult on ta kogu lapsepõlve seda kuulnud. Mina olen tema vaikimise vabanduseks toonud, et ta on häbelik ja tagasihoidlik ja kuna lapse minapilt kujunevat selle järgi, mida teised temast räägivad, siis on ehk temagi endale sisendanud, et mina ei julge ju. Eile leidsin tuba koristades koolis praktikat teinud üliõpilase kaardikese, kuhu oli kirjutatud, et oled sõbralik ja tark poiss, aga liiga tagsihoidlik ja hakkasin mõtlema, et kas selline pidev sildistamine ei tee tema probleemi ainult hullemaks. Olen käinud temaga sünnist saadik kõiksugu ringides ja 4 aastasest saadik judos, et ta muutusk julgemaks ja saaks erinevate inimestega suhtlemises kogemusi ja loodetavasti on sellest abi ka olnud, aga mida ma veel saaksin teha, et ta ei peaks oma tagasihoidlikkuse pärast kannatama. Ehk peaksin temaga psühholoogi juurde minema, kes temaga mingeid suhtlemistreeninguid teeks?
Meil olin lapsehoidja, kes oli selline rahulik ja pigem flegmaatiline. Laps oli 1,5 aastat vana. Ja siis mingi hetk ei saanud ta lapsega enam hakkama. Ja muudkui rääkis, et laps on kangekaelne ja jonnakas. Lõpuks läks ta minema, õnneks küll ise, sest ei saanud enam üldse hakkama. Laps ei lubanud tal ennast riidesse panna ja riidest ära võtta jne.
Siis otsisin kuu aega uut lapsehoidjat ja avastasin, et see lapsehoidja poolt kleebitud silt "kangekaelne" mõjutas isegi mind. Ka mina suhtusin oma lapsesse juba nagu hälvikusse, kellega ongi raske. Rääkisin seda ka uutele lapsehoidja kandidaatidele.
Siis sain äkki aru, et kui ma neile ütlen, et see laps on "kange", siis suhtuvad nad temasse kui kangesse ja ta muutubki selliseks.
Tegelikult arvan, et ta on üsna tavaline laps, kellel tuleb lihtsalt lubada kasvada ja areneda nii nagu ta ise tahab, mitte nii nagu lapsehoidjale mugavam on.
Tõesti, mõned lapsed on tagasihoidlikumad, vaiksemad, mõni on elavam või rahutum kui teine jne. Igaüks meist on erinev. Suures osas on see määratud meie geneetikaga ja suur osa keskkonna poolt, milles kasvame (suhted, sõbrad jne). Kindlasti ka see, mida teised meist räägivad on üks komponent minapildi kujunemisel.
Nõustun Juulie ja Minaga, et kleebitud silt võib hakata mõjutama teiste (ja ka meie enda) suhtumist lapsesse. Me hakkamegi nägema pigem neid jooni, mis iseloomustavad tema silti nt tagasihoidlikkust, kangekaelsust. Laps saabki kogu aeg keskkonnalt kinnitust, et ta on tagasihoidlik või kangekaelne ja see kujutlus võib muutuda osaks tema minapildist. Seega sildistamisel on tavaliselt pigem negatiivne mõju. Kui koolis on see probleemiks, siis tuleks rääkida sellest ka õpetajaga.
Millal on ikkagi liigne tagasihoidlikkus siis liigne? Ma arvan, et siis kui lapse mingi käitumine või joon hakkab segama tema toimetulekut (nt. ta ei julge kooli minna, teistega suhelda, saab halbu hindeid, kuna ei julge vastata vmt) on märguandeks, et lapsel on tõsine probleem ja sellega tuleks ka spetsialisti poole pöörduda. Kindalsti ei ole psühholoogi poole pöördumine iseenesest sildistamine ega midagi taunitavat! Psühholoogi poole võib pöörduda ju ka ainult konsultatsiooniks.
Probleemide ennetamisele ja lapse suhtlemishirmu leevendamisele aitab kindlasti kaasa temaga tegelemine, ringides käimine ja ehk kõige olulisem on toetuse olemasolu. Sealjuures on oluline osa aktiivsel kuulamisel, kuidas laps ise näeb oma hakkamasaamist, mis tema jaoks on probleem. Alati tuleks kuulata ka last: võib-olla ei olegi temal probleemi, vaid see on hoopis meil.
