Minu mureks on laps, kes saab detsembris 3-aastaseks. Laps ütleb ainult 2 sõna- ja ja da-da. Rohkem ta midagi ei räägi, isegi oma pudikeeles ei räägi ta midagi. Lasteaias on laps vägivaldne: ta lööb teisi, lükkab neid, pressib enda teistele selga, nügib peaga, istub otsa jne jne. Sellisel viisil käitub ta terve lasteaia päeva jooksul valimatult kõikide lastega ja ta teeb seda kogu aeg (st et iga 10 minuti jooksul teeb ta vähemalt ühele lapsele haiget). Enamasti on ta ise rõõmsa näoga. Teda keelatakse ja öeldakse alati, et nii ei tohi käituda, teine saab haiget. Tundub, et vahel ta mõistab, aga vahel mitte. Teised lapsed juba kardavad teda ja ei soovi temaga mängida.
Lapsega rääkides, ta üldiselt otsa ei vaata. Kui talle öelda, et vaata mulle silma, siis alles loob silmside.
Ta on enamasti hästi liikuv ja jookseb toas ringi. Paigal püsib siis, kui täiskasvanu on pidevalt tema kõrval ja sunnib teda rahulike asjadega tegelema nt pusledega, joonistama vmt. Siis nokitseb ta hea meelega.
Soovin teada, mida ette võtta? Suurim probleem on pidev teistele haiget tegemine. Laps on käinud lasteaias 3 kuud ja selle aja jooksul ei ole märgata, et rahulik selgitamine ja rääkimine midagi paremaks muutnud oleks.
Olete mures, sest teie pea kolme aastaseks saav laps teeb lasteaias teistele haiget. Olete märganud ka teisi rahutuks tegevaid jooni nagu mitte otsa vaatamine ja väga vähene kõne.
Kui teie lapse käitumine muutus suures osas seoses lasteaeda minekuga ja väljaspool lasteaeda on lapse käitumine üldjuhul vastuvõetavam, siis on lapse stressiallikaks ikkagi veel tema jaoks harjumatu olukord lasteaias. Kolmene on just, just saanud teadmise, et temast sõltub midagi, ta suudab ise olukordi luua ja mõjutada. Ta võib olla aktiivne võitleja, et kaitsda oma territooriumi või oma reegleid. Ta küll kinnitab, et mõistab reegleid, kui täiskasvanu neid kordab, kuid need lähevad peast kohe, kui mingi ärritaja on tekkinud. Seega on ikkagi ainsaks abiliseks ühelt poolt lapsele kindluse andmine, et teda on kuuldud ja mõistetud ja teisalt üheselt mõistetav ja kindel sekkumine ning tegevuse lõpetamine ebasobiliku käitumise puhul. Empaatiavõime tekkimine on pikk ja individuaalselt arenev protsess ja see jõuab arvestatavasse etappi kooliea alguseks.
Kuigi inimene on sotsiaalne olend, on paljudel lastel, eriti just andekatel lastel, arenenud hoopis teised valdkonnad kui suhtlemine ja teiste inimeste mõistmine. Pidage kindlasti nõu lapse lasteaiaõpetajatega. Kui teile endiselt tundub, et teie lapse sotsiaalne areng on tavapärasest eristuv, siis soovitan teil konsulteerida lastepsühholoogiga või ka lastepsühhiaatriga. Seda ikka selleks, et saaksite oma lapsele pakkuda parimat võimalikku toetust ja eripäradega arvestamist. Lisan mõningad lingid, kus saaksite vaadata võimalikke kontakte.
