Mina olen mures oma just 4-aastaseks saanud poja pärast. Nimelt ei taha taha ta mitte kuidagi lasteaias ära harjuda. Käimas on praegu teine aasta, kui laps lasteaeda läheb ja no mitte ühtegi hommikut pole meil möödunud ilma pisarateta. Ka päeva jooksul on ta õpetajate sõnul õnnetu ja aina küsib "millal emme mulle järgi tuleb?". Ka õhtul talle järgi minnes, tuleb ta tihtilugu mulle vastu ja siis hakkab lohutamatult nutma ja paluma, et teda homme lasteaeda ei toodaks. Õpetajate sõnul ei lähe tema kurbus ka päeva jooksul üle, ta küll mõneks hetkeks unustab, kuid siis tuleb jälle kurbus peale. Ta ise ka kodus räägib, et nutsin voodis lõunal ja nutsin võimelmistunnis ja nutsin väljas liivakastis.
Eriti sõpru tal polegi õnnestunud seetõttu leida, sõbrustab ta ilmselt ainult täiskasvanutega - õpetajatega ja õpetaja abiga. Oleme küll üritanud talle seletada positiivses võtmes, et lasteaias on tore ja vahva ja seal saab mängida ja igasugu asju õpetatakse lastele ja seal on teised lapse kaa ja....siis oleme üritanud lohutada, et selline see elu ongi, et emmed-issid käivad tööl ja lapsed lasteaias ja sisendanud temasse usku, et ta on tubli ja vapper ja kindlasti leiab endale mõne sõbra ja saab päevaga hakkama. Aga tundub,, et sellest pole absoluutselt kasu ja ta lihtsalt kannatab seal.
Ja meil abikaasaga, kui lapsevanematel, on nii raske seda kõrvalt vaadata ja samas nagu mitte midagi teha...lihtsalt loota, et aeg teeb oma töö ja küll ta harjub....
Kindlasti on oma osa muidugi ka sellel, et ta on meil tihti haige olnud ja peale nädalast kodus olemist, on jälle uus algus ja kõik algaks nagu 0st. Kui küsida, mis talle konkreetselt lasteaias ei meeldi, ütleb ta, et ma ei taha seal üksi olla. Kui öelda, et sa ju pole seal üksi, seal on teised lapsed ja õpetajad, siis jääb mõttes ja ütleb " mul lihtsalt tuleb seal kurbus peale ja ma ei saa midagi teha".
Kodus on ta meil ainus laps, kes on tähelepanu keskupunktis ja oma emme-issi silmatera. Taibukas, rõõmus ja suhtlusaldis laps, kes pole kunagi pidanud kannatama tähelepanu puudust või hüljatust - pigem vastupidi. Olin temaga kodus kolm aastat ja baasturvatundega ei saa tal mingeid probleeme olla. Samuti jääb ta ilma ühegi probleemita oma vanavanemate hoida, siis ei tekki sellist klammerdumist ja ahastust.
Lasteaeda minnes, on aga laps kui ära vahetatud - õnnetu, stressis, ei maga öösiti hästi, haigestub tihti ja näha on, et ta kannatab. Ja nii väga tahaks teda aidata, kogu meie peret tegelikult, aga tundub, et meie enda ressurssidest jääb väheks ja vajaksime kellegi spetsialisti abi.
Teie pere on õnnetu, sest pere üks liige, teie 4 aastane poeg ei harju kuidagi lasteaiaga.
Teil on olnud suurepärane võimalus olla kodus lapse 3 aastaseks saamiseni. Olete last julgustanud ja rääkinud lasteaiast positiivses võtmes. Olete ka lasteaiaõpetajatega heas kontaktis ja kuulate last ja tema muresid. Vaatamata sellele väljendab teie poeg üksioleku suhtes kurbust.
Eks võibki natuke kurb tunne olla, kui kodus on nii tore ja turvaline ja pidevalt on olemas vanemate sajaprotsendiline tähelepanu. Lasteaias on inimesed küll ka sõbralikud, aga seal on ikkagi tegu suure grupi inimestega. Grupis on omad nähtamatud reeglid. Peab kõigega arvestama ja mõnikord on mõni poiss või tüdruk veel natuke osavam või julgem või jutukam ka. Õhkkond on siginat saginat täis ja isegi suured ruumid võivad tunduda ebaturvalised.
Tõsiasi on see, et võiks küll eeldada, et 4-aastane saab juba päris hästi vanematest eraldi hakkama, kuid laste sotsiaalsus areneb siiski väga individuaalselt. Selles osas ei ole olemas n.ö. normi või normaalsust. Ka paljud täiskasvanud ei soovi oma tööalast karjääri teha suures kollektiivis. Paljudele veidi introvertsemate joontega inimestele on omane ja mugav suhtlusstiil üks-ühele, teised ekstravertsemad jällegi naudivad grupis toimetamist ja suhtlemist. Vahe on selles, et täiskasvanu saab teha oma valikud ise, lapse eest teeb aga olulised valikud lapsevanem. Võiksite mõelda, millised on teie pereliikmed, milline olete te ise. Kas teie hulgas on keegi, kes samuti väldib grupis osalemist?
Kui poeg väljendab end ja ütleb, et kurbus tuleb peale, siis kindlasti ei tasuks seda kurbust peljata. Sellele kurbusele oleks hea n.ö. otsa vaadata. Ikka peegeldage lapsele tema tunnet tagasi. Siis saab laps teadmise, et teda on mõistetud ja see, et ta tunneb kurbust ei ole midagi imelikku. Kurbust tuleb aktsepteerida kui normaalset igapäevast tunnet:” Sa olid kurb?!... Ah nii?! ….Tõesti!....” Võib olla lisab laps veelgi midagi jutu jätkuks, millest saaksite edasi liikuda või millest saaksite uut informatsiooni.
Selleks, et pojal oleks turvalisem lasteaiaga leppida võiksite kaaluda 1 või 2 lasteaialapse külla kutsumist. Seda võiks teha näiteks mõnel pühapäeval. Võiksite kutsuda ka mõne lapse koos tema vanematega, et koos lõunat süüa või minna koos mõnele lõbusale üritusele. Niiviisi tekitate oma poja jaoks veidi laiema toetusringi.
Võiksite mõelda ka sellele, et lähete ise aeg ajalt üksi välja (kinno, vanavanemate poole, sõbrannadega kohvitama vms.) ja räägite lapsele, et mul on nüüd natuke kurb meel, et pean ära käima, aga ma tean, et kui tulen tagasi, saan sinu ja issiga jälle rõõmsalt koos olla. Lapse sõnades veenmine töötab harva. Laps õpib mudeli kaudu ja niiviisi iseennast kasutades loote te lapse jaoks käitumismudeli. Võiksite mõnikord rahulikul ajal jutustada talle ka lugusid iseendast, mida te tegite siis, kui olite väike ja teile kurb meel peale tuli. Siinkohal ei ole oluline tõde, vaid see, et lapsele jääb teadmine, et kurb meel on mõnikord ok ja see läheb üle.
4 aastane laps on tihtipeale üsna müstilise maailma tunnetamisega. Tasuks ehk appi võtta muinasjutud ja muinasjututegelased. Mõelge välja ise mõni muinasjutt, kus mõni loomalaps või väike poiss Mati elasid ilusas kodus ja siis pidid kõik oma toimetusi hakkama tegema ja kuidas siis see väike kangelane pidi üksi hakkama saama ja kuidas tal oli kurb ja kuidas kõik pärast hästi lõppes. Võiksite sellest muinasjutust ka koos pilte joonistada. Isegi võiks abi olla muinasjutu “Memme musi” koos lugemisest ja arutamisest. Lapsel võiks lasteaias olla kaasas ka oma pisike talisman, emme enda tehtud kaisukas vms. mida katsudes kurb meel üle läheb (emme ja issi rääkisid, et nemad tegid nii, kui väikesed olid). Igasugused kaudsed ja loomingulised meetodid lasteaia suhtes turvalise tausta tekitamiseks on katsetamist väärt.
Kui siiski tundub, et laps ei taha üldse teiste lastega seltsida ja probleemid edasi kestavad, võiksite kaaluda pereterapeudi või lastele spetsialiseerunud psühholoogi külastamist.
Soovin teile edu!
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
