Mure 7-aastase poisiga, kes alustas kooliteed. Koolis läheb hästi seal probleeme ei ole aga mure peale kooli olemise ajaga. Kodus kedagi pole ja pikapäeva rühma ka ei soovi teda panna. Lugu järgmine:panime paika reeglid, koju jõudes helistab ja annab teada et on kodus ja kas on muresid. Helistab alati ja annab teada. Esialgu pole osanud paika panna seda, kes külas käib ja millal käib. See kasutati koheselt ka ära nii et ei ole meile teatatudki et 2 päeva sõber külas käinud. Ei teinud suuremat nr selles kui vaid ütlesime, et ta alati teataks kes tuleb ja kas tuleb ja kui ise kellegi juurde läheb. Aga sellele hoopis järgnes see et ta läks teatamata külla ja unustas ka telefoni koju. Peale seda käitumist keelasin mõneks päevaks külalised ära ja ka selle et ta ise kellelegi külla läheks. Siis hakkas varjama ja vassima ja käis ikkagi ja kõigetipuks helistas lõbu pärast, nii ütles ta ise, 110 numbrile. Keelasin 2ks nädalaks jällegi külalised ära ja ikkagi ei saa laps sellest aru et kedagi külla ei tuleks. Hommikul küsisin üle kas reeglid on selged jah keegi külla ei tule ja ise kuhugi ei lähe ja koju tulles avastan järjekordselt et nn sõber külas. Küsimus kuidas ma pean talle selgeks tegema reeglid, nii et ta neist ka kinni peaks, või äkki olen hoopis mina liiga range et peaksin lubamagi nn võõrastel oma kodu läbikäigu hoovina kasutada? Kui lapsega rääkida aru pärida on kõikide küsimuste vastuseks ei tea. Samas kui seletad ja kehtestad reeglid vastab jah saab aru aga käitub ikka teistpidi. Ei oska enam kuidagi.
Olete proovinud reeglid paika panna, kuid poiss eirab neid ja nüüd veel hakanud ka sõpradega olemisi varjama. Teie kogemus on näidanud, et karistamised pole poissi korrale kutsunud, pigem tekib teis nõutus ja kahtlused, kas rangus on olnud õigustatud.
Selline küsimus on paljudel vanematel – kuidas teha kokkuleppeid või seada piire nii, et sellega ka arvestataks. Samuti kordub dilemma – kas peaksin olema rangem, kas on vaja veel rohkem karistada, seada piiranguid või peaks olema leebem ja last vähem piirata. Kumbki ei näi hea variandina.
Olete poisiga rääkinud ja küsimus ei ole selles, et ta ei saaks aru reeglitest. Muidugi saab. Kui aga lapselt küsida, miks ta nii teeb, siis ta ei oska seletada. Tundub nii, et see miski, mida on tal raske väljendada, on mõjuvõimsam kui keeld.
Vajate ilmselt kahte asja. Esiteks, jõuda selleni, mis ajendab poissi reegleid rikkuma, millisest tema vajadusest see räägib. Teiseks, jõuda kokkuleppeni, mis arvestab nii teie muret kui ka poisi vajadusi. Selle juurde käib kindlasti ka selgus teis endas – mis teile õigupoolest muret teeb, mis on see, mida teie vajate ja kas on veel võimalusi, et oleks kindlustunne. Kokkulepe toimib siis, kui see arvestab mõlemat osapoolt.
Nagu öeldud, kui miks küsimused ei aita, siis aktiivne kuulamine võib viia teid asja tuumale lähemale . Kui poiss saaks väljendada, kuidas end peale kooli üksi tunneb ja mille poolest on talle oluline olla sõpradega, siis edasi saate arutleda, kuidas toimida.
Võimalik, et poiss saab aru küll keelust, kuid temani pole jõudnud teie mure olemus. Kas olete ise teadlik, mis teid häirib, kui külla tuleb sõber või kui poiss ise läheb kellegi juurde? Pole ju eesmärk omaette teha keelde ja last neile allutada või saavutada poisi üksi kodus olemine peale kooli. Aga mure, et lapsega on kõik korras, on ju mõistetav.
Arutlege nendegi asjade üle ja võib ju olla, et koos leita uued sobivad lahendused teie mõlema murele. Paljude laste jaoks on kooliminek ja sellega kaasnev päevarütm, aga ka vastutus väga suur muutus. Paljude asjadega peab hakkama saama, meeles pidama, ära tegema ja iseseisvalt. Võib täiesti olla, et seejuures tundide kaupa üksi kodus olla, tekitab ebakindlust või koguni hirmu. Samas sõbrad on ju ka väga tähtsad ja nendega koosolemine aitab enda paremini tunda ja põnevam on ka. Suhted sõpradega, sotsialiseerumine on ju väga oluline igale lapsele. Igal juhul tasub lähtuda sellest, et ta ei ole, mitte „paha poiss“, kes ei kuula sõna, vaid tal oma vajadused ja tal on raske selle olukorraga toime tulla. Võib ju ka nii sõnastada, tema seab sel viisil piire, et rikub kokkuleppeid, ta ei oska teisiti enda eest seista. Tema karistamised teevad asja vaid hullemaks, samuti teie suhted kaugenevad, usaldus väheneb ja tal ongi raskem teiega oma muresid jagada. Mida rangem olete, seda rohkem üritab ta keeldusid eirata ja oma tegusid varjata. Ta vajab kindlasti teie toetust, et uue olukorraga paremini toime tulla.
Et lapse vajaduste mõistmine paremini õnnestuks, siis lugege veel lisaks meie kodulehelt Suhtlemisoskuste KKK- aktiivset kuulamist. Oma mure väljendamise ja piiride seadmiseks aga selget eneseväljenduse ja kehtestamise teemat.
Lisan veel, et piiride teema on väga oluline, neid on vaja, kuid küsimus on, kuidas neid seada. Keelud ja karistused mõjuvad vaid läbi hirmu ja pikas perspektiivis ei toimi, teevad hoopis kahju. Piiride seadmine tähendab seda, et te ütlete, mis teid häirib või muretsema paneb, st, kus on teie piir. Teistele piiride seadmine on oma olemuselt võimu näitamine. Veelgi põhjalikumalt saaksite lugeda neil teemadel näiteks Th.Gordoni või J.Juuli raamatutest (vt ka soovitatud kirjandust).
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
