mure selline et septembri kuust hakkas mu 2,8 a vanune poiss lasteaias käima ja toksib seal teisi lapsi.ta on peres ainuke laps.küll on talle räägitud nii kodus kui ka lasteaias et ei tohi nii teha, kuna teised ju saavad haiget ja ta nagu saaks sellest aru, et ei tohi aga läheb mingi aeg mööda ja ta teeb ikkagist seda taas.minul kui emal hakkab juba mõistus otsa saama et mida ma tegema peaksin.olen juba täitsa nõutu
Teie 2,8 a poeg käib esimest kuud lasteaias ja tal on tekkinud komme teisi toksata.
Kuna laps ikkagi alles harjub lasteaiaga, siis tasub olla kannatlik. Kui täiskasvanud vahetavad töökohta või alustavad uuses situatsioonis, siis kaasneb ikka ja alati teatav stress. Täiskasvanud on võimelised oma stressi sõnades väljendama, laps seda teha ei oska. Laps lihtsalt n.ö. käitub oma ebakindla enesetunde välja. Lapse käitumine on alati sõnum. Lapsevanema roll on siis mõistatada, mis on toimumas. Paraku ei ole see just alati kerge ülesanne ja katse ja eksituse meetod, võimalike stressorite järk- järguline välistamine on kõige tavapärasem.
Et mõista, püüdke lapse muljeid ja emotsioone seoses lasteaiaga kuulata. Ärge n.ö. kuulake teda üle. Pigem peegeldage talle tagasi tema mõtteid ja väljaütlemisi, ükskõik kui ootamatud või kiivas need ka ei oleks. “Ah nii!?”, “Sulle tundub, siis et ….!?”, “Kas tõesti ta tegi nii…!?”. Niiviisi saab laps tunnetuse, et see, mis ta ütles on teie poolt aktsepteeritud ehk siis tema ise on aktsepteeritud. Mõnikord laps jätkab ja läheb oma selgitustes või arutlustes veelgi sügavamale. Teie aga saate lapse esimesel pilgul varjatud mõttemaailma osas parema pildi. Sedasi poega rääkima õhutades ja kuulates võib tulemus olla päris üllatav. Ärge mõistke siis teda hukka. Ikka arutage koos, kas on ka teistsuguseid võimalusi ja kas olukordi võib näha ka teistmoodi ja vajadusel öelga välja oma arvamus- “Aga mulle tundub, et….”
Sellised arutlused võiksid saada traditsiooniks. Siis harjub laps pikkamööda oma käitumist analüüsima, oma tundeid käitumise asemel sõnadega väljendama.
Loomulikult vajab laps ka eakohaseid selgitusi ja arutlusi, sest see loob raamistiku ja tausta ja eelkõige tagab see soodsa keskkonna, sest lapsel on vajalik toetav kontakt oma vanematega. Selles vanuses lapse empaatiavõime alles areneb. Kuigi võib tunduda, et poeg justkui mõistab teiste tundeid, ta vähemalt kordab ja kinnitab neid, on reaalsus see, et tihtilugu laps pigem kordab paljusid asju seepärast, et soovib emale meele järele olla. Laps alles õpib, milline on seos sõnade ja enesetunde vahe, keeldude ja reaalste impulsside ehk siis tegude vahel. Tihtilugu, eriti stressisituatsioonis, kipuvad need seosed ikka meelest minema.
Kui võimalikud stressiallikad on kõrvaldatud, siis lisaksin, et teie poeg on jõudmas arenguetappi, kus on päris tavaline piiride katsetamine. Juba 3ne laps tunneb, et tema otsus maksab, ta tunnetab oma “ei” jõudu. Laps tajub, et saab ise mõjutada ümbritsevat. Sellel arenguetapil laps iseseisvub, kuid kohe tekib ka vastandumine teiste huvidele ja isegi teatav võimuvõitlus vanematega. Lapsevanema roll on olla lapse kõikuvate emotsioonide konteinerdajaks. Kui laps tajub, et vanem on piisavalt tugev ja stabiilne, siis suudab ta oma tunnetega kergemini toime tulla. Kui laps togib teist last, siis peaks kohene sekkumine olema selline, et ta mõistaks selle tõsiseltvõetavust. Teie või lasteaiaõpetaja kehakeel, miimika, hääletoon, kõik peaks kategooriliselt väljenduma ühte- see tegevus tuleb lõpetada. Laskutakse lapse tasemele ja öeldakse:”Ei tohi!” või veelgi parem, kui ütlete “Stop!”. Kui laps sellest heitub, siis on jälle koht, kus last kuulata, tema mõtteid peegeldada. Laps katsetab oma paradoksaalsel viisil niiviisi piire. Piire on tal vaja, et teada, et ta ei pea siin maailmas kõigega alati üksi hakkama saama. Tal on vaja teada, et toeks on mõjus ja kogenud lapsevanem. Kui laps ei taju piire, siis ta hakkab provotseerima ja neid otsima. Kui ta jääb seejuures tavaliselt võitjaks ja vanem ei suuda piire seada, ettearvatavalt reageerida, siis tajub laps, et ta ei saa just palju teistele loota ja muudkui jätkab provotseerimist.
Soovin teile kannatlikkust ja edu lapse mõistmisel!
