Minu mure seisneb selles, et olen õpetaja lasteaias, kus käib ka minu poeg (4a). Töötan nii poja kui teiste laste rühmas (alles 2 kuud) ning minu poeg reageerib sellele väga raskelt. Ta nutab kui mind lasteaias kohtab, ei taha mul minna lasta kui olen tema rühmas õpetaja, jonnib, palub, et ma ära ei läheks või võtaks ta koju kaasa. Ta ei ole otseselt ühegi lapse peale armukade, kellega ma kokku puutun, kuid ta on laste suhtes agressiivne, ei taha nendega enam mängida.
Poeg on lasteaias kolmandat aastat ning varem selliseid probleeme ei olnud, ta käis seal rõõmuga, kõik muutus sellest ajast, kui mina sinna tööle läksin. Töökohta ma antud olukorra pärast vahetada ei saa, olen lapsega rääkinud, vahet ei ole kas olen rääkides karm või väga armastav, nutab ta ikka, eriti just siis, kui temaga hellalt räägin.
Usun ise, et see probleem on mööduv, laps vajab lihtsalt harjumiseks aega, aga tahaksin kuulda ikka nõu, kuidas lapsele see olukord vähem traumeerivaks muuta.
Olete alustanud tööd lasteaiaõpetajana lasteaias, kus käib ka teie 4 aastane poeg. Olete lapsele olukorda püüdnud selgitada, kuid laps on lohutamatu.
Teie poeg on segaduses, sest olukord on tema jaoks täiesti uus. Oli ta ju juba harjunud oma lasteaiarütmiga ja sellega, et peab päeval ise hakkama saama ja siis on õhtul ema tema päralt. Lasteaias olid tädid, kes ei asendanud küll ema, kuid kes siiski lõid turvalise õhkkonna. Nüüd on lasteaiaõpetaja ja ema ühes isikus ja ema tuleb jagada teiste lastega. Laps elab üle uut kaotushirmu. Arenguliselt ei olegi see lapsele nii lihtne olukord. Tavapäraselt on 4-aastane juba üsna varmas oma mina avastama. Ta tunnetab oma jõudu, et saab asju ise otsustada ja kasutab seda meelsasti. 4- aastane tajub, et reeglid ei ole midagi muud kui kokkulepped ja ta üritab reegleid enda järgi ümber teha. Näiteks lauamängu mängides teeb ta sellised uued reeglid, et saaks ise iga hinna eest võita. Kui midagi läheb valesti ja ta siiski kaotab, võib see olla lausa katastroof. Lapse mina on arenenud nii kaugele, et katsetada ise otsustamisega, kuid frustratsiooniga toimetulekuks vajab ta ikkagi veel pikka aega vanemate abi. Praegune olukord on tema jaoks midagi sellist, mis üldse ai allu tema olukorrale.
Eakohased selgitused selleks, et olukord oleks lapse jaoks ettearvatav, on küll väga vajalikud, kuid sellest siiski ei piisa. Kui lapse aju emotsioonidega tegelev osa on juba aktiveerunud, siis ei ole ta füsioloogiliselt võimeline ühtegi selgitust kuulma. Ikka ja jälle tuleks aega võtta lapse aktiivseks kuulamiseks. Kui laps protestib/ nutab vms., siis oleks vajalik ise rahulikuks jääda ja kogu tähelepanu mõneks ajaks lapsele suunata. Nii nagu ikka aktiivse kuulamise puhul, olge lapsega ühel tasandil, vaadake silma ja ärge küsitlege ega pinnige vaid peegeldage talle tagasi tema tunnet ja mõtet ja õhutage teda niiviisi edasi rääkima, arutlema, omi mõtteid välja ütlema. Kui laps tajub, et teda mõistetakse, alles siis suudab ta rahuneda ja on füsioloogiliselt võimeline selgitusi tähele panama. Last tuleks aktiivselt kuulata nii kodus kui lasteaias. Võib olla, kui lapsel on tunne, et ema on teda mõistnud ja lohutanud, nõustub ta ise valima paari meelistegevuse vahel õhtul kodus, mida ta saab teha vaid koos teiega. Tõenäoliselt vajab teie poeg nüüd mõnda aega just seda üks ühele aega natuke tihedamini. Tal on ju vaja oma enesekindlus tagasi saada. Ehk oleks abi, kui saate kodus vaadata pildiraamatut või arutada teemal, kus kellegi ema või isa tööl käivad ja mis nad seal teevad ja ehk jõuab laps teie abiga ise varsti tulemuseni, et tal on vedanud, sest ema ei käi kaugel tööl.
Kui laps on agressiivne teiste laste vastu, siis tuleb see kindlasõnaliselt kohe lõpetada. Kui teie lapsel on teadmine, et ema tema kurbust olukorra suhtes mõistab, siis ei ole ka traumeerimise oht eriti suur. Kui olete last piisavalt kuulanud/ peegeldanud, siis saate vajaduse korral teada anda endast oma kindla mina- sõnumiga. Näiteks laskute lapse tasemele ja ütlete:” Martin, ma mõistan, et sa üldse ei taha, et ma teiste lastega tegelen.” Lisate siis:”Kuni teiste laste emmed, issid tulevad, pean ma siiski ka nende eest hoolt kandma (ja pean seda tegema teises toas). Näeme siis varsti!” Kui jääte samasse rühma võiksite anda pojale valikuvõimaluse ja lisada küsimuse:”Kas tahaksid mind aidata järgmist mängu ette valmistada või aidata hoopis siin natuke koristada?” Või siis ütleksite: Mul oleks tõesti suur abi, kui sa abistaksid mind sellega, et lohutaksid Marit, kes on kurb, sest igatseb oma ema järele.
Tõenäoliselt ei muutu olukord kiiresti ja poeg jääb ikka mõneks ajaks nutma. Nutt on 4-aastase pea ainus võimalus näidata oma protesti. Kui laps tajub, et teie arvates on asjad nii nagu nad peavad olema, siis saab ta oma tasakaalu peagi tagasi.
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
