Tere.
5 aastane neiu on algusest peale (alustas lasteaias käimist 2a2k vanuselt) jäänud lasteaeda nutuga. Esimesel aastal oli lihtsalt kurb, kui emmele lehvitas. Järgmisel aastal nuttis pikemalt, sageli oli kuni lõunauinakuni norus, alles peale magamist oli rõõmus ja seltsiv.Olukord ei muutunud ei paremaks ega halvemaks lasteaia vahetamisel (põhjuseks minu töökohale lähemal lasteaias koha saamine). Viimase aasta on nutnud ainult niikaua, kuni emme silmist läinud, siis on kasvatajate sõnul järgi jätnud. Õhtuti, kui talle järgi lähen on rõõmus, räägib päevastest tegemistest ja nutust ei jälgegi. Kui mina olen töölt vaba, siis enamasti on ta minuga koos. Minu ema või sõbranna hoolde jäämisel (seda ei juhtu väga sageli) ei nuta. Oleme sellest rääkinud, teinud oma kindlad lasteaeda jäämise traditsioonid, tulen alati samal ajal talle järgi, ei jäta teda viimase minutini lasteaeda. Iga nädal on tal 1-2 lasteaiavaba päeva, kus me toimetame koos. Aga miski ei muutu. Umbes aasta tagasi teatas ta ühel päeval, et jääb nüüd ilma nututa lasteaeda ja tõesti oligi nii umbes 2 nädalat (kiitsin teda ja ta ütles ise ka, et on palju parem jääda, kui tuju on hea). Siis äkki hakkas hommikune nutt jälle pihta, keset nädalat ka, mitte peale pikemat lasteaiast ära olemist. Ta ei osanud ise seletada, miks ja me ei suutnud kasvatajatega ka põhjust välja nuputada. Olen katsunud leppida, et ju tal on siis nii vaja (ja üritan mitte mõelda, kas 2 aasta pärast hakkab kooli minek ka nutuga toimuma...).
Sel sügisel tahtis laps minna tantsutrenni. Talle meeldib väga tantsida - keerutab igal võimalusel, kui muusikat kuuleb. Aga... esimeses trennis ei olnud nõus, et mina ootan ukse taga. Seekord treener lubas, et esimeses tunnis võib ema saalis olla, aga edaspidi mitte. Katsusin siis lapsega peale trenni rääkida, kuidas edaspidi ootan mina ukse taga, aga teda ajas juba see jutt nutma. Katsusin seletada, et nii on trenni kord, teiste laste emmed on ka ukse taga, ma ei lähe sealt kuhugi, kui emmed kogu aeg saalis, siis ei saa treener rahulikult tundi anda, aga laps ikka nutune. Üritasin selgitada, et siis ei saa tantsutrennis käia, aga jätsin selle jutu kiiresti, sest tundus, et kohe tuleb lause "siis ma ei tahagi sinna minna". Ei taha ju teda vägisi sundida, samas esimene tund meeldis talle väga ja 5 aastane võiks juba natuke trennis käia (trenn toimub 1 kord nädalas)...
Mida teha ja kuidas anda talle kindlustunnet nii lasteaeda jäämiseks kui ka tantsutrenni jaoks? Muus suhtes on tavaline, reibas 5 aastane, mõnes olukorras tagasihoidlikum, teinekord (üllatavalt) hakkaja suhtleja.
Aitäh.
Kirjast selgub, et teie tütrele on iseloomulik, et hommikused lasteaedajäämised on talle rasked. Aegamööda on lühenenud nutususe ja õnnetu-olemise aeg ning tänaseks, kui laps on viiene, tuleb kurbusetunne peale niikauaks, kuni emme lasteaiaaknast paista on.
Eraldumine emast, kui oma peamisest turvaallikast, on iga lapse jaoks suur väljakutse. Esimesed kolm eluaastat on baasturvatunde kujunemiseks oluline, et laps ei oleks emast eemal, selleks ajaks hakkab juba arenema tema mina-tunnetus, arusaam endast kui eraldiseisvast isiksusest ning arenguliselt suureneb suutlikkus ja ka vajadus emast eraldi/eemal olla (mõnda aega).
Olete emana püüdnud last mõista ja aktsepteerida tema kurbust lahkumishetkedel. See on tõesti oluline, et te ei püüa oma last muuta, teda lohutada või temaga pahandada, kui ta on kurb. Et võtate oma last sellisena nagu ta on.
Toetav on sõnastada ümber lapse sõnum või kehakeeles väljendatud tunne (näiteks: "Oled tõesti kurb, et pean tööle minema"; "Sind ajab nutma ja teeb õnnetuks, et lahkun" jne.) ning lubada tal nutta. Nutt on piget maandava toimega ja seetõttu lapsed nutavadki väga palju. Kui peate ise ära minema, oleks hea, kui kasvataja oleks lapse juures, kuniks ta nutab.
Kuna nutusus on aastatega vähenenud, ei maksa teil praegu ette muretseda, mis kahe aasta pärast juhtuma hakkab (kooli minnes). Kaks aastat on lapse arengus pikk ja suuri muutusi kaasa toov aeg, lapse aju ja närvisüsteem areneb, tasapisi kasvab tunnetega toimetuleku võimekus (eriti kui ise annate eeskuju emotsionaalse sõnavara kasutamisel, tunnete äratundmises ja nimetamises).
Teisalt toetab teid taaskord oma lapse aktsepteerimine sellisena, nagu ta on. Igaüks on oma eripäradega. Võimalik, et teie laps on tundlikuma loomuga, reageerides nutuga ebamugavatele (lahkumishetk emast) või tundmatutele olukordadele (tantsutrenn).
Teda aidata saate eelkõige ise rahulikuks jäädes; tema tundeid tagasi peegeldades; lubades tal tunda just neid tundeid, nagu ta tunneb.
Kes teie peres veel peale teie ja tütre on? Või kasvatate oma last üksi? Kui see on nii, siis võib mõista ka teie lapse klammerdumist, olete ju tema jaoks ainus ja olulisim inimene ning eraldumine sellevõrra raskem. Kui peres on ka isa, võiks lasteaeda toomisi temaga jagada,- aga miks mitte ka vanaema kaasata? Pean silmas seda, et lapsega ei tegeleks ainult teie, vaid võimalusel ka teised tema jaoks olulised/usaldusväärsed inimesed.
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
