Minu laps läks 1-st septembrist lasteaeda ta saab oktoobri 4 aastaseks. Laps ei räägi lasteaias mitte ühtegi sõna kasvatajatega. Enne lasteaeda on laps olnud enamuse ajast koos ema ja isa ning väikese vennaga. Samuti ta ei söö üldse lasteaias. Kasvatajate sõnul päris nurgas ja üksinda ei seisa vaid ikka mängib ka. Kasvatajad saavad aind niipalju tast aru et kui ta silmadega midagi vaatab siis kasvataja küsimise peale noogutab või raputab pead või siis näitab näpuga. Ta jäi juba esimesel päeval paariks tunniks üksinda ja teisel päeval oli juba pool päeva üksinda ning kolmandal päeval juba terve päeva üksinda. Kas peaksin laskma tal mõnda aega ainult pool päeva olla ? Olen mures kuna tean kui jutukas ja energiline laps tegelikult on. Mida teha?
Lasteaeda minekule nagu igale uuele olukorrale võivad lapsed reageerida väga erinevalt. Teie laps ei räägi ega söö, ja see teeb teid loomulikult murelikuks. Harjutamine võiks muidugi olla pigem aeglane ja kindlasti lapse tempot arvestav. Ka tavaolukorras energiline ja jutukas laps võib võõras olukorras käituda nagu ümber vahetatud - enamasti räägib lapse muutunud käitumine tema viisist olukorraga toime tulla. Uus olukord tekitab lapse sees palju pinget ja palju erinevaid tundeid, ja kuna ta nendega midagi peale hakata ei oska (ja 4aastased ei peagi seda veel oskama), siis on teie laps valinud toimetulekuks vaikimise (nagu mõni teine laps valib ägeda protesteerimise või lohutamatu nutmise). Lapsed tunnevad end ka üldisemalt maailmas veidi kõhedalt, sest maailm on nende jaoks ettearvamatu paik. Seda ettearvamatust aitab tublisti vähendada lapse turvaline seotus ja kiindumus vanematega, kes suudavad luua lapse ümber kindlust: nad ise käituvad teatavatel harjunud viisidel, nad loovad lapse ümber turvalise raamistiku ja rutiinid. Ka laste söömiskäitumine on tihti sama asjaga seotud: paljud lapsed söövad ainult kindlaid asju ja on umbusklikud kõige uue suhtes. Need kindlad asjad, mille maitset laps teab ja mida ta sööb, lisavad kindlust: see osa tema maailmast on ettearvatav.
Usun küll, et aja jooksul hakkab laps lasteaias nii rääkima kui ka sööma. Ei ole vaja last survestada ega riielda. Lapse käitumisvalikut tuleb aktsepteerida nii kodus kui ka lasteaias, ja kodus, kus laps tunneb end kindlalt, saab ka ehk sel teemal rääkida. Last ei tohiks küsitleda, pigem katsuda anda talle sedalaadi ütlusi, mis annaksid talle võimaluse rääkida sellest, mida ta lasteaiaga seoses tunneb või mõtleb. Näiteks: sulle tundub, et lasteaias ei olegi vaja midagi rääkida, teised saavad nagunii aru... või: sa ei tahtnudki täna süüa, tundub, et kõht ei olnudki tühi... Taolised alustused annavad lapsele ruumi oma mõtte avaldamiseks, ja see võimaldab lapsest paremini aru saada. Vahel on lastel seesugused põhjendused, mille peale täiskasvanul on tõesti raske tulla, kuid selleks, et laps need välja ütleks, on vaja teda tähelepanelikult, ilma sunni ja küsitlemiseta kuulata.
Kodus saate aga kindlasti jätkata kõiki vanu rutiine: koos mängida, kallistada, juttu lugeda, talle igati oma armastust näidata jne.
