Tere. Mul on mure oma 5-aastase tütrega, kes on 2 aastat ühegi probleemita lasteaias käinud, aga nüüd juba kuu aega on igal hommikul suur probleem - laps ei ole nõus lasteaeda jääma - nutab, läheb lausa hüsteeriasse. Päeva peale rahuneb (esimestel päevadel nuttis 3h, 2h, nüüd umbes 1h) ja õhtul järgi minnes on rõõmus ja kõik paistab meeldivat. Juba kevadel, enne 2 kuu pikkust puhkust hakkasin märkama, et ta enam ei taha käia (siis ei olnud asi veel nii hull, kui praegu). Oleme püüdnud rääkida, üritanud nii heaga kui ka kurjustada (sest olen märganud, et nii jätab ta oma nõudmised isegi kiiremini) - miski ei aita. Lisaks on tal tekkinud oma kindlad harjumused (näiteks õhtul enne magamaminekut peab kindlasti ütlema umbes 10 erinevat lauset (head ööd, ilusaid unenägusid, armastan sind, homme on kindlasti tore päev teiega jne) ja nendele peab vastama täpselt nii, nagu tema tahab, muidu hakkab ta nutma ja ütleb, et see valmistab talle suurt muret, kui me nii ei vasta. Lehvitama peab ka alati täpselt kindlatel tingimustel - ühe käega, siis teise käega ja siis koos. Kui nii ei tee, läheb ta hüsteeriasse. Olen püüdnud saada aru, milles asi võib olla (peres ei ole toimunud ühtegi muudatust), aga millegi muuni ei ole me jõudnud, et ta ütleb, et ei taha ilma meieta (ema või isata) kuskil olla. Me ei ole teda ka kuskile jätnud, et ta peaks kartma meieta olekut. Asi ei saa olla lasteaias, seal midagi halba pole juhtunud (olen kasvatajatega rääkinud). Vahepeal tundus, et 1 kasvataja meeldib talle rohkem, kui teine, aga ka oma "lemmikkasvatajaga" lasteaeda minnes on algul nuttu. Päeva õhtul tunnistab ta, et tegelikult on lasteaias üsna tore, aga igal hommikul (ja õhtuti kodus sellest rääkides) on jälle suur probleem. Arvasin, et see on mööduv, et peale pikka (2 kuud) puhkust nõuab see lihtsalt harjumist, aga pärast kuud aega on seis ikka sama ja äärmiselt murettekitav. Kõik hommikud on väga närvesöövad ja terve päev tunnen lapse pärast muret.
Alates sellest saati, kui ta kevadel 5-aastaseks sai, on temaga muidki probleeme olnud. Ta on selle ajani olnud alati ideaalne laps - lasteaia arenguvestluses kevadel öeldi samuti nii (ainus mure lasteaias on kehv söömine) - ta on sõbralik, sõnakuulelik, hoiab hästi korda, kuulab sõna, kunagi ei satu konfliktidesse. Vahel on ta liigagi vaikne ja tagasihoidlik, samas kui nüüd (al 5a) kipub nö "turvalistes olukordades" (kus mina kõrval olen) igasugu asju korraldama, kõvahäälselt esinema, käituma kohati isegi liigagi aktiivselt ja üleannetult. Ta on ka üsna kinnine, eriti kui üritame tema muredest rääkida (ta ütleb, et tal on palju muresid, mida ta ei julge meile rääkida, kuna saame pahaseks või muutume kurvaks. Toon ühe tema "mure" näite, milleni jõudsime ükskord pärast pikka pinnimist ja meelitamist - ta ütles pisarsilmil, et oli mõelnud või öelnud emme kohta, et "emme on loll". Ja see muserdas teda nii hullusti, et ta nimetas seda maailma suurimaks mureks.
Ilmselt olen ise ka tema vastu natuke liiga nõudlik (üritan kõigest väest mitte olla) ja kindlasti tunneb ta ebaõiglust ka selles osas, et tema väikest 3-aastast õde nö "hoitakse" rohkem (sest tema peale ei ole väga põhjust ärrituda).
Kas peaksime psühholoogi poole pöörduma, et lapse tegelikule murele ja käitumisprobleemidele jälile saada või peaksin jääma lootma, et ehk läheb see siiski üle? Olen lugenud Gordoni "Tark lapsevanem" ja ka teisi lapsekasvatusraamatuid, kuid praktikas ei ole nende abil lahenduseni jõudnud. Oleme püüdnud ka lõputult rääkida, lahendusi leida ja kõike muud veel, aga tulutult. Tänud ette vastuse eest!
Vaatamata sellele, et pole ühtki konkreetset põhjust, käitub teie tütar jätkuvalt murettekitavalt. Ta näib olevat pidevalt hirmul, vajab kindlaid rituaale ja on nende täitmise nõudmises väga järjekindel. Teie omakorda, kartes tema hüsteeriat, olete samuti pidevalt ettevaatlik ja segaduses ka, sest miski, ei raamatust saadud teadmised ega rääkimised pole toonud kindlustunnet, kuidas teda rahustada.
Sageli on nii, et kui emad, nähes lapsega toimuvat, tema hirme ja reageeringuid, on pidevalt ettevaatlikud ja ärevuses. Ema pinget tunnetab ta laps, ärevus temas saab toitu ja see väljendub lapse käitumises, mis omakorda paneb jätkuvalt muretsema (küsima, jälgima, vältima teatud asju jne). See on nagu suletud ring, ühe ärevus toidab teise oma. Võib ju olla, et teie laps on ülitundlik ja võimalik, et see tuleneb tema närvisüsteemist ja polegi vaja konkreetset elumuutust või traumeerivat põhjust, et olla ärevam kui teised samades olukordades. Ilmselt on ta vähemalt osaliselt sarnane teie endaga – olles nõudlik (kuigi olete hakanud jälgima, et mitte olla) ja muretsev. Lapsel väljendub see näiteks ülipüüdlikkuses olla tubli, rõhutatud sõnakuulelikkuses, kartuses eksida, saada pahandada (seda nii lasteaias kui kodus), aga samuti ka kurvastada näiteks vanemaid.
Üks oletus teie kirja põhjal ongi, et lapsele on väga pingutav olla pidevalt tubli ja hea, kuid vahel on see liiga suur koorem. On ju loomulik, et kogu aeg ei jaksa. Vahel kuhjuvad ju ka sellised emotsioonid, nt armukadedus, viha või pettumus. Kui ta pahaseks saab ja mõtleb, et „ema on loll“, siis see on tema jaoks keelatud ja nii hirmutav, et tal tekib fantaasia, mis kõik võib juhtuda, et ta nii mõtles. Ta tunnetab suurt vastutust, sest ta teab, et nii ei tohi mõelda, sest siis võib juhtuda midagi väga halba, nt teiega. Sellised fantaasiad on väga omased just 5-aastastele. Lapsed usuvad tõemeeli, kui ta mõtleb kellesti halvasti (nt armukadedusest väikese õe-venna kohta, et ta sureks, siis see võib ka nii minna) ja selles tulenev süütunne ja hirm ongi tema jaoks maailma kõige suurem mure. see on suurepärane, kergesndust loov, et ta sai sellest ka teiega rääkida. Kui ta veel nii keerulisi tundeid väljendab, siis julgustage teda, tänage, et ta teile neid usladas.
Lapse ärevus võib hakata vähenema, kui ta saaks avatult olla teie või kellegi teise (isa, õde, lasteaias keegi) peale vahel pahane või pettunud, tunda, et ta võib vahel ka ebaõnnestuda, isegi protestida ja ei pea kartma hukkamõistu, süütunnet ega häbi. Näiteks, kui te ei peaks kandma endas suurt hirmu, et ta mõtles „emme on loll“ ja saaks väljendada seda, mis teda tegelikult pahandas ja emme mõistab, armastab teda ikka, siis võib temas toimuda rahunemine, sest senised keelatud tunded ei hirmuta teda enam. Kui laps väljendab oma negatiivseid emotsioone, nö keelatuid tundeid, siis on väga tähtis peegeldada neid, st kasutada aktiivset kuulamist (vt Gordoni raamatust).
Mõelge ka laiemalt, kuidas teie peres on lubatud väljendada oma häiritust, pahameelt, seista oma vajaduste eest, seada piire jne. Kui laps tunnetab, et vanemad väljendavad samuti endas toimuvat selgelt, see ei ole ohtlik, pakub see talle kindlustunnet ja ta saab tunda end rahulikuma.
Praegu näib, et tüdruk vajab kontrolli (endas toimuvas, aga ka teie üle) ja selleks on temal kujunenud kindlad rituaalid – lehvitamine teatud kindlal viisil ja suutlikkus panna teid tegema nii nagu tema tahab. See on kontrolli vajadus, mis mõjub talle turvaliselt. Nagu ebausk – kui nii ei tee, siis juhtub midagi halba. Sellega pole mõtet otseselt võidelda. Pigem teha ja öelda, et ma saan aru, et sa tunned end siis hästi, kui ma just nii lehvitan. Vältige üldse keskendumast tema erisoovidele, tehke seda justkui möödaminnes, rahulikult ja rõõmsalt. Need taanduvad, kui ta tunnetab üldiselt kindlamana ja kogeb, et võib olla vahel armukade õe peale, pahandada teiega, olla vahel ka mittetubli ja miskit hullu ei juhtugi.
Oletades, et tegemist on ärevuse ilmingutega ja selleks polegi konkreetset põhjust, siis jälgida, et te ise mõjuksite lapsele rahustavalt, st ei oleks ise mures teda lasteaeda viies, temaga lasteaiast rääkides, jälgige tähelepanelikult, mida ütlete ja teete ja kas laps saab teilt sõnumi (sh ka varjatult), et on, mille pärast muretseda või hoopis usku, et kõik on tavapäraselt hästi. Loomulikult on rääkimine lapsega hea, päevasündmustest ja tema enesetundest, kuid mis peamine - et laps saaks nö „loa“ väljendada ka keerulisis tundeid. Sageli on ärevuse alahoidjaks tunnete mahasurumine, nende keelamine endale.
Kui te aga kirjutatust ei saa murele leevendust, kui tuleb järjest juurde uusi seletamatuid ilminguid ning teile näib, et lapse igapäevased tegemised, mängulust, huvi ümbritseva suhtes, teistega suhtlemine jne. on pärsitud, siis loomulikult tasub konsulteerida ka psühholoogi, psüühiaatri või pereterapeudiga.
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
